Suhe isaga on oluline maailmapildi, isiksuse ja elujulguse kujundaja nii poiste kui ka tüdrukute jaoks. Eesti ühiskond ootabki praegu isasid piltlikult öeldes kodudesse tagasi, ütleb suhtekoolitaja ja konverentsi „Miks isa pole tähtis mees?“ korraldaja Kaia Kapsta-Forrester.

„Maailma selgitamine, maailma tõlgendamine, julgus olla ise, julgus asju ette võtta, julgus uskuda iseendasse antakse meile väga suuresti suhtest isaga. Poistele annavad isad mudeli ja kujundi kui meestest, kes on teiste suhtes vastutustundlikud ja hoolivad; kes kaitsevad oma armastatuid ilma, et nad liigselt kontrolliksid,“ rääkis Kapsta-Forrester Vikerraadio saates „Uudis+“.

Isa ei ole tema hinnangul siiski eeskuju ainult poistele.

„Isa eeskuju on väga võimas ka tüdrukule – kui mudel sellest, kuidas üks mees hoiab ja väärtustab seda väikest tüdrukut. Selle mudeli põhjal on tüdruk hiljem võimeline oma romantilistes suhetes tegema häid ja terveid valikuid. Kui suhe isaga on natuke keerulisem, siis see tüdruk võib sattuda sarnastesse mustritesse oma järgmistes suhetes.“

Isa rolli ei nähta Kapsta-Forresteri sõnul tänapäeval ainult varustaja või majandusliku üksusena.

„Isale on asetatud tunduvalt rohkem ootusi. Kui nüüd natuke ajas tagasi minna, siis pereuurijad on väitnud, et isal pole sugugi alati olnud selline roll, et ta on kusagil eemal ja ainult varustab peret. Isal on olnud aktiivsem osa kodus ja laste arengus ka sajandeid tagasi, kui oli selline kogukond, kus lapsed veetsid päev-päevalt aega isade kõrval. Isad, tehes oma töid, olid need inimesed, kes õpetasid lapsi maailma mõistma.

Siis juhtus nii, et isad läksid mujale tööle, lapsed jäid emaga ja ema võttis selle funktsiooni üle. Pikka aega on isad olnud eemalolevad, n-ö perifeersed ja nüüd me ootame isasid n-ö koju tagasi. Et nad osaleksid, võtaksid osa laste kasvatamisest ja et nad ka isade ja meestena inimeseks olemise mõõdet ka sügavamal tasandil – seda, mida ema võib-olla ei oska näha või märgata,“ rääkis Kapsta-Forrester.

Hea isa on tema hinnangul kohal ja avatud, jagab enda raskusi ja tunnistan ka enda eksimusi. Ta usub, et ideaalis tahaksid kõik olla head ja täisväärtuslikud inimesed. Iseasi on see, kas me oskame.

„See on väga võimas, kui üks isa on võimeline tunnistama oma lastele „vabandust, ma panin siinkohal natukene mööda. Andke mulle andeks.“

Viide: http://uudised.err.ee/v/eesti/398097e2-3407-4d24-963e-7a113eeea81a/suhtekoolitaja-suhe-isaga-maarab-suuresti-inimeste-enesehinnangu