Viide: Postimees, 20. veebruar 2016.

Eesti hariduselu iseloomustab stressiseisund, vaikselt, ent vääramatult näitab kurss tasulise hariduse ja sellest tingitud kihistumise suunda. Hea tänapäevane tasuta põhiharidus igale Eesti lapsele pole pelk nõue põhiseaduses. See peab tagama eesti kultuuri kestmise üle aja. Meie õpilaste senine tubli tulemus PISA testides ei tee põhiseadusvastast suundumust ei olematuks ega vähem ohtlikuks.

Koolivõrgu kohandamine vastavaks muutuvatele oludele – eelkõige koolilaste arvule ja nende paiknemisele, samuti 21. sajandi ühiskonna vajadustele – eeldab pikka plaani ja sihikindlat tööd. Sealhulgas rahulikku ja eelkõige ausat selgitamist, sest ühiskondliku plahvatuse risk on sellesse valdkonda sisse programmeeritud. Debati kuumust tunneb omal nahal praegune haridus- ja teadusminister, ent ega kergemini pääsenud ka tema eelkäijad. Ratsionaalse arutelu ja otsustamise keerukuse värskeim näide pärineb erakoolide majakulu katmise vaidlusest. Ometi tähendab riigimehelikkus selleski valdkonnas ainitist pilku paar kümnendit tänasest ette ning seisneb kõigi laste ja koolide põhiseaduslike õiguste ja huvide kaitses.

Põhiharidus põhiseaduses

Põhiseadus kaitseb iga lapse õigust saada tasuta kvaliteetset põhiharidust. Mis ei tähenda ju muud, kui et iga laps peab riigi toel saama parima mõeldava stardipositsiooni edasiseks eluks. Põhiseaduse loojad ja selle rahvahääletusel heaks kiitnud rahvas tegid ainuõige valiku: korralik haridus igale lapsele tagab Eesti püsimise.

Tänase Eesti tegelikkuses sõltuvad koolilapse võimalused üha enam tema elukohast, emakeelest ja pere sotsiaal-majanduslikust taustast. Samm-sammult tasuliseks muutuvat ja suurematesse keskustesse koonduvat head haridust kui trendi on märganud paljud, lapsevanematega alustades ja riigikontrolliga lõpetades. Ometi peaks lapse kodule lähim kool võimaldama tema annetel avaneda ja areneda. Vanem ei peaks tundma, et on koolikatsetest loobudes lapse heaks midagi tegemata jätnud. Just see võimalus – valida elukohale lähim kool, teades, et laps saab ka sealt parima eluks vajaliku ettevalmistuse – kipub üha kokku kuivama.

Kindlasti ei kõlba lahenduseks suurepäraste ja uuendusmeelsete koolijuhtide, heade õpilaste, tugevate koolide ja hoolitsevate lapsevanemate tagasitõmbamine. Põhiseadus ei näe ette kõigi ja kõige võrdsustamist madalaima ühisnimetaja tasandile. Kuidas üldse võiks kedagi rahuldada lahendus, mis kedagi alla või tagasi kisub? Mistõttu tuleb heade koolide ebaõiglase pitsitamise asemel otsida võimalusi kõigi Eesti põhikoolide kosutamiseks uuele ja senisest kõrgemale tasemele.

Kehtivate seaduste järgi peab iga Eesti kool pakkuma parimat erinevate vajadustega lastele. Nii andekatele kui ka neile, kelle võimed avanevad aeglasemalt. Ühtaegu keeruline ja kulukas ülesanne, sest nõuab peale nüüdisaegse õppekava, metoodika ja koolimaja ka suurepäraseid, õiglase palgaga motiveeritud ja jõukohaselt koormatud õpetajaid, abiõpetajaid ja tugispetsialiste.

Riiklikus õppekavas ette nähtud tunnid peab täismahus ja erandita kinni maksma riik või kohalik omavalitsus. Samas peab koolidele jääma õigus kujundada võimaluste piires oma eripärast lähtuv ja õpilastele lisavõimalusi avav omanäoline õppekava. Küllap on suurimad soovid ja tegelikud võimalused alati mõnel määral vastuolus ja maksumaksjale ei pruugi päris kõik jõukohane olla, ent heade ja seejuures õpilasele tasuta õppekavade hoidmiseks vajaliku raha leidmine pole võimatu.

Hariduse rahastamise mahu ja viisi üle peavad otsustama valimistel mandaadi saanud poliitikud. See on hariduspoliitiline otsus, millesse õiguskantsler ei või sekkuda. Küll aga tuleb jälgida, et tehtud poliitilised valikud oleksid kooskõlas põhiseadusega.

Levinuim pakutavaist lahendustest kõlab nagu refrään igas laulus, mille teemaks pigistav ühiskondlik king: andku aga poliitikud riigieelarvest raha juurde! Seda lahendit välistamata tasuks aga viidata näiteks Praxise analüüsile, mis viitab Eesti koolivõrgu kokkutõmbamise paratamatusele. Otsustajaks saab siin olla vaid riik, kõigile asjasse puutuvatele osalistele otsustest piisava ajavaruga ette teatades ja vajalikku kohanemistuge pakkudes.

Riigi ja omavalitsuse rollijaotus

Meeldigu see meile või mitte, aga näib, et põhihariduse korraldamine pole 21. sajandi Eestis enam kohaliku elu küsimus. Selline seisukoht paljudele ei meeldi. Sest küsida võib: milleks meile siis üldse linnad ja vallad, kui nad koole ei pea? Kohalik omavalitsus on mõeldud kohalike asjade kogukondlikuks lahendamiseks ja ideaalis peaks nende lahendusteni jõutama kohalike elanike ühise maksuraha toel. Rahvastiku ümberpaiknemise mõjude ja majandusliku edu suure erisuse tasandamiseks toetatakse riigieelarvest neid omavalitsusi, kes kogukonna asju oma raha eest lahendada ei suuda. Et seesugust tuge vajab enamik Eesti omavalitsusi, on hoopis teine küsimus, millele vastamise raskus ei tohiks rõhuda tänaseid koolilapsi. Omavalitsuslikud küsimused on avaliku ruumi planeerimine ja korraldamine, heakorrareeglite kehtestamine, linna ja valla arengu kavandamine jmt.

Koolivõrgu maksab otse või kaude kinni riik. Õpetuse sisunõuded ehk õppekava määrab riik. Konkreetse kooli arengu otsustab kooli kogukond. Millist mõistlikku ja senist korraldust õigustavat rolli täidab kooli kogukonna ja riigi kõrval kohalik omavalitsus?

Objektiivsel analüüsil rajanev riiklik otsus selle kohta, kuhu Eestis otse või kaude riigieelarvest ülal peetavad koolid jäävad, vähendaks haridusstressi. Riigil on õigus otsustada, millised koolid viie või kümne aasta pärast alles on. Selge otsus on parem kui pidev teadmatus, mis kipub kahjustama kõigi ääremaa koolide tulevikku. Mõistagi ei välista optimaalse koolivõrgu paikapanek, et võimekas omavalitsus ei võiks ka ise kooli pidada.

Erakoolide rahastamine

Hariduselu pingeseis tuleb eriti reljeefselt välja käimas olevas erakoolide rahastamise debatis. Rahumeelne lahendus nõuab läbimõeldud, pikalt ette kavandatud ja -teatatud poliitilisi otsuseid, millest ollakse valmis ka kinni pidama. Praegu kehtiv otsus, mille järgi osaleb maksumaksja erakoolide majandamiskulude katmises, jääb paraku õpikunäiteks selle kohta, kuidas  halb õigusloome viis palju meelehärmi tekitanud tulemuseni.

Vaidluse keskmes on erakooli majakulude katmine riigieelarvest. Jutt ei käi nn pearahast ehk nendest summadest, mida riik saadab koos õpilasega just sellesse kooli, kus laps õpib. Riigikogu tegi erakoolide majakulu osalise katmise kohaliku omavalitsuse eelarvest kohustuslikuks alates 2011/12. õppeaastast, vajalikku raha selleks linnadele ja valdadele aga ei andnud. See juhtus riigikogu saalis eelnõu teisel lugemisel, igasuguse arutelu, arvutuste ja mõjuanalüüsita.

Riigikohus leidis, et kui riik tahab erakoole lisaks nn pearahale täiendavalt toetada, peab ta selle riigieelarvest kinni maksma. Ühtlasi kohustati riiki linnadele ja valdadele hüvitama ka vahepealsetel aastatel erakoolidele antud majatoetused. Seesuguse kuluga ei olnud riik arvestanud. Seda enam, et erakoole on viimastel aastatel jõudsalt juurde loodud. Siiski õpib neis vaid 4 protsenti õpilastest. Erapõhikoole endid on kokku 46, avalikke põhikoole 495.

Kas era- ja avalik kool ikka peaks olema ühtmoodi maksumaksja ülalpidamisel, erisuseks see, et erakool tohib valida õpilasi ja küsida õppemaksu, pakkumaks õpetajaile paremat palka ning töötingimusi? Veel kord: haridustoetuse kallale ei ole keegi kippunud, see läheb lapsega kaasa ka erakooli. Küsimus on eraomaniku majakulu katmises.

Omavalitsusele ei saa panna erakoolide rahastamise kohustust, kinnitas riigikohus. Omavalitsus saab olla vaid riigieelarve raha vahendaja, kui riigikogu leiab jätkuvalt, et erakoole tuleb munitsipaalkoolidega võrreldes soodsamalt kohelda. Asi on selles, et kohalik omavalitsus peab tagama koha munitsipaalkoolis igale lapsele igal ajahetkel. Nii neile, keda erakooli vastu ei võeta või sealt ära saadetakse, kui ka neile, kes mingil põhjusel erakoolist ära tulevad.

Nn turulukk, s.o olemasolevate erakoolide säilitamine, lahenduseks ei kõlba. Kui keegi kavatseks erakoolid keelata või nende tegutsemise praktikas võimatuks muuta, läheks ta vastuollu põhiseadusega. Ka eraalgatusel põhinevad, sageli haridusuuendust eest vedavad või erivajadustega lastele sobivat arengukeskkonda pakkuvad erakoolid on põhiseaduse kaitse all.

Linnadele, valdadele ja riigile jääb õigus otsustada, kas ollakse valmis käsitlema erakoole oma koolivõrgu osana. Sel juhul arvestavad rahvaesindajad munitsipaalkooli või puuetega lastele riigikooli kohti luues, et osa lapsi õpib erakoolis ja on huvitatud sellest, et kool kestaks ning õppemaks ei sunniks lapsi sealt lahkuma. Sel juhul tõenäoliselt makstakse erakoolidele tegevustoetust nagu enne 2011. aasta septembrit. Mõistagi võib kohalik kogukond omavalitsuse rahast toetada erakoole ka muudel eesmärkidel.

Olulise tähtsusega riigielu küsimus

Haridusmaastik ei peaks olema metsikuvõitu lahinguväli, kus huvide kaitsel vahendeid ei valita ja koolivõrku ning rahastamist puudutavad otsused sünnivad jupikaupa suhtekorraldusfirmade kaasabil. Koolide paiknemist, õpetuse sisu ja kvaliteeti ning Eesti haridussüsteemi rahastamist tuleks vaadelda tervikuna. Lahendused, mis ergutavad praegusi parimaid edasi püüdma ning tõmbavad keerulisemas olukorras koolid järele, on kindlasti olemas. Hariduslik kihistumine ehk lapse tuleviku ülemäärane sõltuvus elukohast, vanemate sotsiaal-majanduslikust taustast ja emakeelest on Eestile ohtlik. Eesti tuleviku huvides on anda kõigile parim stardipositsioon.

Artikkel tugineb õiguskantsler Ülle Madise ettekandele «Kas põhihariduse korraldus vastab põhiseaduse sättele ja mõttele?» haridusjuhtide aastakonverentsil 4. veebruaril 2015 Pärnus.