Asjaolud
Tallinna linn (hageja) esitas maakohtule hagi MTÜ X (kostja) vastu 51 768 euro 44 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt andis hageja aastatel 2009 ja 2010 kostjale seitsme mittetulundustegevuse toetuse kasutamise lepingu alusel kokku 810 000 krooni (51 768 eurot 44 senti). Kontrollides mittetulundustegevuseks toetuste andmist, tekkis hagejal kahtlus, et kostja on esitanud toetuste saamiseks valeandmeid ning ei ole kasutanud toetusi sihtotstarbeliselt. Hageja palus toetused tagastada, kuid kostja keeldus sellest.

Maakohus rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ja andis hagejale õiguse esitada kohtu määratud tähtajaks tõendeid toetuste mittesihtotstarbelise kasutamise kohta. Maakohus jättis hageja nõude kuut lepingut puudutavas osas rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hageja nõudele 51 129 euro 30 sendi saamiseks kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) või kümneaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 4).

Riigikohtu seisukoht
1. Ka juhul, kui asjas oleks poolte kokkulepe aegumise kohta tuvastatud, kohalduks kostja kohustuste tahtliku rikkumise korral TsÜS § 146 lg 4 järgi kümneaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 4 järgi on mh TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 145 lg 1).

1. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada ebaloogiliseks, kui mittesihipäraselt kasutatud toetuste tagasinõudmise aegumistähtaeg on kümme aastat ja uute toetuste andmine peatatakse kolmeks aastaks. Juhul kui kostja on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena.

2. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kohaldada tuleks TsÜS § 146 lg-t 4 ja hageja nõue ei ole aegunud, tuleb maakohtul lahendada mh küsimus rahuldatava nõude ulatusest. Lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tuleb tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi anda lepingule hinnang ka mõistlikkuse (VÕS § 7) ja hea usu põhimõttest (VÕS § 6) lähtuvalt.

Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse.

Viide terviklahendile: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-170-15