Riigikohtu lahendi number: 3-2-1-119-15

Kohtulahendi kuupäev: 19.10.2015

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus vabastada end alates hagi esitamisest elatise maksmise kohustusest ja kustutada tekkinud elatisevõlg. Hageja täpsustas hagi ja palus vähendada välja mõistetud elatise suurust, viie euroni kuus. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, vähendades väljamõistetud elatist. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osalist tühistamist. Ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Riigikohtu seisukoht

1. Kohtu arvates ei ole ilmne, et maakohus ei kohaldanud otsust tehes vääralt materiaalõigust. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka alust apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda. Kohtu arvates kohaldub PKS § 101 lg 1 üksnes alaealiste laste suhtes, mitte aga täisealiseks saanud laste suhtes, nagu järeldas maakohus.

2. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele ei oleks kohtu arvates põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise.

3. Ülalpidamise ulatus sõltub isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Asja lahendamisel tuleb lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

4. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanem üksnes alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab sellises olukorras kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kuid alla miinimummäära saab elatist vähendada üksnes mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 kohaldub juba selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik PKS § 102 lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda.

5. Vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse, tühistades ringkonnakohtu määruse ja saates asja ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Viide täispikale lahendile: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222579252