Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule AS-i Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjas. Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud mitu laenulepingut (kostja laenas hagejale). Samuti oli sõlmitud notariaalne leping, millega seati kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisasjale hüpoteek, igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegisummat suurendati. Hageja leidis, et sõlmitud laenulepingud olid vastuolus heade kommetega. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et sundtäitmine on lubatav. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukoht

1. Kohus on korduvalt leidnud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Maakohus VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei analüüsinud. Ringkonnakohtus lahendati asi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust. Seega, selgitamaks, kas kostja nõue on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6, sai ringkonnakohus ka ise anda kostjale tähtaja, et esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta.
2. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohus on varem asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega.
3. Kohtu hinnangul ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Selle seisukohaga muudab kohus oma varasemates lahendites võetud seisukohta. Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Kohtu hinnangul võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt, saates asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Viide terviklahendile: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578340