Kohtumenetluse liik:
Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus
Lahendi number: 12951/11 Kohtulahendi kuupäev:
15.01.2015
Seisukohad:

15. jaanuaril 2015 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse kohtuasjas Veits vs. Eesti (kaebus nr 12951/11), milles kaebaja kaebas konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele), artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) ja konventsiooni 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) alusel selle peale, et ta ei saanud võtta osa menetlusest, milles otsustati tema tsiviilõiguste (korteri omandiõigus) üle ning et tema omandiõigust on rikutud.

Nimelt konfiskeeriti Anneli Veitsi (kaebaja) ema ja vanaema suhtes toimunud kriminaalmenetluses kaebajale kuulunud korter, kuna leiti, et see on ostetud kuriteoga omandatud vara eest. Vastava korteri omandamise ajal oli kaebaja alaealine ning korteritega tehtud tehingutes (algselt vanaema poolt kaebajale kingitud korteri müük ning selle asemel kõnealuse hiljem konfiskeeritud korteri ostmine ja alaealisele kaebajale kinkimine) esindas teda tema ema. Korteri konfiskeerimise ajal oli kaebaja täisealine, kuid kriminaalmenetlusse teda kolmanda isikuna ei kaasatud.

Valitsus leidis esmalt, et kaebaja ei ole ammendanud õiguskaitsevahendeid, kuna esiteks ei vaidlustanud kaebaja (seaduslik esindaja) kaebajale kuuluva korteri arestimist ning hiljem ei nõudnud kaebaja ise tsiviilkohtumenetluses vara vabastamist. Samuti ei olnud kaebaja karistusseadustiku § 85 alusel nõudnud korteri hüvitamist. EIK esialgsete vastuväidetega ei nõustunud nii põhjusel, et valitsuse viidatud kohtupraktika oli peamiselt kaebaja kaebuse asjaoludega võrreldes hilisemast ajast, kui ka põhjusel, et need õiguskaitsevahendid ei oleks pruukinud olla kaebaja asjas tõhusad.

Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt. EIK nõustus valitsuse vastuväidetega ning leidis, et kaebaja õigusi ei ole rikutud.
• Mis puudutab õiglase kohtumenetlusega seoses esitatud kaebust, märkis EIK, et kuigi Eesti kohtud oleksid võinud kaasata kaebaja omal initsiatiivil kohtumenetlusse, ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole ka ise seda taotlenud, kuigi ta oli kriminaalmenetlusest teadlik. EIK nõustus ka, et kaebaja ema, kelle suhtes kriminaalmenetlus toimus, oleks võinud kaebaja seadusliku esindajana vaidlustada korteri arestimise määruse. Kõige olulisemaks pidas EIK aga seda, et nii kaebaja ema kui vanaema esitasid kriminaalmenetluse käigus, sh apellatsioonkaebustes, korteri konfiskeerimisega seoses vastuväiteid. EIK möönis, et puudub vaidlus, et kaebaja ise omandas korteri 13-aastaselt kinkega ning tal puudusid mis tahes teadmised korteri omandamise asjaolude kohta – samas olid kõik detailid teada just emale ja vanaemale, kes said vastavad väited ka kriminaalmenetluses esitada ja tegidki seda. Asjaolu, et Eesti kohtud ei nõustunud nende vastuväidetega ning tuvastasid korteri kuriteoga omandamise, ei saa EIK ümber hinnata. EIK kordas, et üldiselt peab isik, kelle vara konfiskeeritakse, olema konfiskeerimismenetluses osaline, ent antud juhul leidis, et artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud, kuna käesoleva asja erilistel asjaoludel ta nõustub, et kaebaja huvid olid de facto menetluses kaitstud ja esindatud.
• Vara kaitsega seotud kaebuse osas märkis EIK esiteks, et konfiskeerimine kriminaalmenetluses on iseenesest seaduslik ja vajalik, ent puudutatud isikul peab olema tõhus menetluslik võimalus oma vara kaitseks. Antud juhul on konfiskeerimisotsuse teinud Harju Maakohus toetunud KarS § 83 lg 3 p 2, mille kohaselt erandina võib kohus konfiskeerida […] vahendi, aine või eseme, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta: […] 2) on omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt […]. EIK leidis, et selline alus iseenesest on ühiskonna huvides. Mis puudutab õiglast tasakaalu konfiskeerimise ja kaebaja põhiõiguste vahel, siis tõi EIK välja, et korter (milles kaebaja tegelikult ei elanud), oli omandatud tema ema ja vanaema poolt kuritegelikul teel ning antud kaebajale tasuta. EIK leidis, et siseriiklik seadusandlus, mille kohaselt sellistel asjaoludel ei loeta omandajat bona fide omandajaks, ei ole ülemäärane sekkumine kaebaja omandiõigustesse, eriti arvestades, et Eesti kohtud on kaebaja ema ja vanaema esitatud vastuargumente arutanud. EIK leidis, et 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud, mh põhjusel, et kaebaja õigused olid de facto esindatud kriminaalmenetluses, kus toimus ka konfiskeerimine.
• Kaebaja leidis, et rikutud on ka artiklit 13. EIK märkis lühidalt, et tulenevalt tema otsustest artiklite 6 ja 1. protokolli artikli 1 kohta, ei ole seda kaebust vaja täiendavalt arutada.