Karistatavate tegude arv väheneb tulevikus ligi kolmandiku
Justiitsminiisteeriumi eelnõu peab kehtivas karistusseadustikus lapse või vanema ülalpidamise kohustuse rikkumise eest ette nähtud kriminaalvastutust ülekriminaliseerimiseks ja kaotab selle koosseisu karistusseadustikust.
Eelnõus märgitakse, et tegemist on sisuliselt tsiviilõigusliku suhte tagamisega karistusõiguslike meetmetega ning justiitsministeerium leiab, et teatud juhtudel on sellest karistusseadustiku paragrahvist kujunenud nn kättemaksuparagrahv ehk elatisraha saava lapse vanem saab võlgnikku ähvardada kuriteoteate esitamisega, vahendab ERR Uudised.
Eelnõu tõdes, et kui preventiivses mõttes võib selline käitumine võlgnikku isegi mõjutada, siis karistusõiguslikult ei ole selline lähenemine siiski otstarbekas, kuna kriminaalvastutust ei ole ette nähtud mistahes muu võlasuhte jaoks, kus võlgnik ei maksa temalt lepinguga väljamõistetud summat ja seda isegi juhul, kui tegemist oleks väga suure summaga ning raha saaja oleks kas alaealine või abi ning ülalpidamist vajav täiskasvanu.
Muudatusettepanek näeb ette, et elatise kohustuse rikkumine oleks edaspidi väärtegu, mille eest võib saada karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.
Preventsiooni mõttes on väärteo eest ette nähtavad sanktsioonid samaväärsed ehk lühiajaline arest võib osutuda tõhusamaks kui näiteks tingimisi vangistus, sealjuures ei takista arest reeglina ka töölkäimist, et oma kohustusi täita, leitakse eelnõus.
Justiitsminister Hanno Pevkuri sõnul on praegu Eesti seadustes ligikaudu 1300 süüteokoosseisu, mis jagunevad 148 erineva seaduse vahel ning seda on ilmselgelt liiga palju. „Olukorra parandamiseks alustas 2011. aasta Tartu Ülikooli professori Jaan Sootaki juhtimisel tööd karistusõiguse revisjoni töögrupp, mille eesmärgiks oli karistatavate tegude arvu vähendades kõrvaldada ülekriminaliseerimine ning korrastada Eesti karistusõiguse süsteem, kaotades näiteks kuritegude ja väärtegude koosseisudes kattuvused. Samuti seati eesmärgiks täpsustada karistatavate tegude koosseisude kirjeldusi,“ kirjeldas justiitsminister töögrupi ülesannet.
„Praegu on näiteks Eesti seadustes kokku ligikaudu 1300 süüteokoosseisu, millest 400 paiknevad karistusseadustikus ning 900 on laiali erinevates haruseadustes. Kui näiteks kõik kuriteokoosseisud paiknevad ainult ühes – karistusseadustikus, siis haruseaduseid, mis näevad ette vastutuse väärtegude eest, on kokku 148. Kõnekas on ka fakt, et 2010. aasta seisuga oli neist 148 seadusest karistusi mõistetud vaid 76 alusel,“ ütles Pevkur.
„Eesti karistusõigust iseloomustab praegu ülekriminaliseerimine, kus näiteks naabri aeda löödud pallile järele minemist saab praeguste seaduste järgi karistada kas rahalise karistuse või koguni üheaastase vangistusega. Samuti on näiteks rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega karistatav see, kui hooldaja kasutab kasvõi ühe euro hooldusaluse raha enda tarbeks. On loomulik, et lubamatult teise inimese vara enda tarbeks kasutamine on taunitav, kuid karistus peab olema proportsionaalne,“ tõi minister näiteid.
Analüüsi käigus hindas töörühm näiteks seda, kas konkreetset kuriteokoosseisu on üldse vaja ning kui leitakse, et pole vaja, siis kas kustutada see tervikuna või muuta väärteoks. Samuti analüüsiti kas kuriteokoosseisu on vajalik kitsendada või kas ettenähtud sanktsioon vajab muutmist.
Kooskõlastusele saadetud eelnõuga muudatused karistusseadustikus 163 paragrahvi, kehtetuks tunnistatakse 48 koosseisu ning juurde lisatakse 11 uut koosseisu. Väärteokoosseise muudetakse kokku 107 haruseaduses.
Eelnõu ja lisamaterjalid on kättesaadavad: http://www.just.ee/revisjon