Analüüsitud ajavahemiku kohtulahenditest võib esile tõsta järgnevaid aspekte.
Mitmes kohtulahendis käsitleb EIK isikute väljasaatmisega seotud küsimusi.
Nii välistab EIK skisofreeniat põdeva väidetava terroristi väljasaatmise USA-sse võimalike kinnipidamisasutuste ’vaenulikkusse’ tõttu – Aswat vs Ühendkuningriik. Samas kinnitab EIK nn maksimumturvalisusega USA vanglate sobivust tervete isikute pikaajaliseks kinnipidamiseks.
Kuivõrd enamik riike kinnitab inimõiguste austamist, ei ole diplomaatilised kinnitused väärkohtlemise välistamisest piisavad, et rahuldada isiku väljaandmise taotlus – Azimov vs Venemaa. Lähtuda tuleb tegelikust olukorrast ja toetuda objektiivselt kogutud teabele.
Jätkuva kuriteo korral on kriminaalseaduse tagasiulatuv kohaldamine lubatav siis, kui isiku tegu oli kriminaalkorras karistatav ka varasemalt kehtinud redaktsiooni alusel – Rohlena vs Tšehhi Vabariik. Oma õiguskäsitluse alusena viitab EIK lahendile Veeber vs Eesti.
Kriminaalmenetluses kogutud salajase teabe avalikustamine peab alluma kohtulikule kontrollile –
Casuneanu vs Rumeenia. Lepinguosalisel riigil tuleb tagada salajase teabe ’lekete’ võimatus.
Vabaduskaotusliku karistuse vähendamine on hüvitis ebamõistliku kriminaalmenetluse aja eest siis, kui kohus märgib seda asjaolu karistuse vähendamise motiivina – Kovaćić vs Sloveenia.
artikkel 2 – õigus elule
– õigus elule
EIÕK artikli 2 kaitsealas on ka eraisiku põhjustatud eluohtlikud vigastused
Dimitar Shopov vs Bulgaaria, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 17253/07
Asjaolud
Kaebaja osales kakluses oma kodukülas 1991. a, mille käigus teda pussitati kõhtu. Prokurör algatas kriminaaluurimise, mis lõpetati 2006. a võimalike süütegude aegumise tõttu. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Erandjuhtudel on artikli 2 kaitsealas eraisiku poolt tekitatud rasked kehavigastused, mis ei lõpe surmaga – EIK viitab kohtulahenditele. Käesolevas asjas ei olnud kaebajale tekitatud kehavigastused sellise iseloomuga, millega kaasnenuks artikli 2 kohaldamine. Seetõttu käsitles EIK avaldust artikli 3 alusel.
Avaldus oli EIÕK kaitsealas ratione temporis aspektist. EIK viitab oma kohtupraktikale, mille kohaselt on EIK-i õiguskäsitlus arenenud arusaamani, et menetluslik kohustus väärkohtlemise uurimise läbiviimiseks on jätkuv ja iseseisev kohustus, mis ei sõltu sellest, et isiku väärkohtlemine leidis aset enne lepinguosalise riigi poolt EIÕK-ga ühinemist.
Kehalise väärkohtlemise minimaalne raskusaste sõltub mitmetest asjaoludest, sh väärkohtlemise iseloomust ja kestusest, selle füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest ning teatud juhtudel ka ohvri soost, vanusest ja tervislikust seisundist. Riigil on kohustus välistada isiku väärkohtlemist ka kolmandate isikute poolt. Väärkohtlemise uurimise eesmärk on tagada süüdlaste vastutusele võtmine. Ametivõimudel tuleb astuda kõik mõistlikud sammud uurimise läbiviimiseks.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Kaebajale põhjustatud kehavigastused olid rasked ja seetõttu oli riigil kohustus viia läbi uurimine. Arstlik ekspertiisiakt koostati alles aasta pärast sündmusi ning seejärel oli uurimises pikki tegevusetuse perioode. EIK-i ’vapustas’ uurijate tegevusetus isegi pärast prokuröride korraldusi uurimist tõhustada. Valitsus ei ole seda asjaolu selgitanud. Kaebajal puudus endal õiguskaitsevahend uurimise kiirendamiseks.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist (häältega 6:1);
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot (häältega 6:1).
Eriarvamus
Kaebajale kehavigastuste tekitamise ajal 1991. a ei tulenenud EIK-i kohtupraktikast eraldiseisvat menetluslikku nõuet eraisikute vaheliste kakluste tõhusaks uurimiseks. Kui kaebaja oleks avalduse EIK-ile esitanud sellel ajal, siis oleks see ilmselt tunnistatud mitte-vastuvõetavaks seetõttu, et ta ei pöördunud kahju hüvitamise nõudega tsiviilkohtusse. Arusaamatu on kaebaja tegevusetus kuni 2003. a. Seetõttu saavutas kaebaja EIK-is endale soodsa tulemuse seetõttu, et oli pikka aega ’targalt’ passiivne, mistõttu tema suhtes kohaldati EIK-i uut õiguskäsitlust lähtuvalt EIÕK-i kui elava instrumendi doktriinist.
———-
artikkel 3 – piinamise keelamine
– ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine
Tsiviilkohtumenetlus väärkohtlemise eest hüvitise saamiseks ei asenda riigi kohustust võtta süüdlased vastutusele
Velev vs Bulgaaria, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 43531/08
Asjaolud
Kaebajat väärkoheldi politseijaoskonnas 2005. a märtsikuus nelja päeva kestel eesmärgiga sundida teda üles tunnistama osalemist röövimises. Kaebaja avalduse alusel algatatud kriminaaluurimine lõpetati 2008. a. Kaebaja taotluse alusel mõistis siseriiklik kohus talle välja hüvitise väärkohtlemise eest, lugedes väärkohtlemise tõendatuks. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks menetluslikust aspektist.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Väärkohtlemise uurimise minimaalsed nõuded on uurimise sõltumatus, avatus avalikkuse kontrollile ning uurimistoimingute eeskujulik läbiviimine. Põhimõtteliselt peaks uurimine selgitama välja tõe ning ohvri väidete paikapidavuse korral tooma kaasa süüdlaste vastutusele võtmise.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
EIK luges siseriikliku kohtu otsuse alusel väärkohtlemise tõendatuks. Samas ei too tsiviilkohtumenetlus kaasa süüdlaste vastutusele võtmist. Seetõttu uuris EIK, kas uurimine oli tõhus artikli 3 tähenduses. EIK osundas mitmetele olulistele puudustele – sh uurimise venimine, isikute tuvastamiseks mitteesitamine, võimaliku süüteo kvalifitseerimine kergema kuriteona, mis iseenesest tähendas kiiremat aegumist.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist.
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 500 eurot ning 3 100 eurot kulude katteks.
———-
Kui ametivõimud kinnitavad uurimise läbiviimist, et ole ohvril alust pöörduda EIK-i individuaalkaebusega uurimise ebatõhusa iseloomu peale
Bucuresteanu vs Rumeenia, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 20558/04
Asjaolud
Kaebajad on isa ja poeg, keda rünnati 2000. a ning mille tulemusena poeg hospitaliseeriti. 2006. a ründas meestejõuk uuesti kaebajate kodu ning selle lähedal toimus tulevahetus. Isa peeti kinni kahtlustatuna mõrvakatses ning tulirelva ebaseaduslikus omamises. Kohtueelset kinnipidamist pikendati korduvalt. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses 2000. a sündmuste ebatõhusa uurimise ning artikli 5 lg 3 rikkumise tuvastamiseks seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega.
Vastuvõetavuse küsimus
Valitsus leidis, et avaldus esitati 6-kuulist kaebetähtaega rikkudes. Kaebetähtaja eesmärk on tagada õigusselgus ning samal ajal anda isikule piisavalt aega mõelda läbi oma soov pöörduda avaldusega rahvusvahelisse kohtusse. Kuivõrd kaebajad said oma järelepärimistele ametivõimudelt kinnitusi uurimise jätkuvuse kohta, ei saa neile teha etteheiteid, et nad ei pidanud seda uurimist ebatõhusaks. Avaldus artikli 3 rikkumise tuvastamiseks oli vastuvõetav.
Esimese kaebaja kohtueelse kinnipidamise kestus oli ligikaudu 1 aasta. Kohtud põhjendasid kaebaja kinnipidamist detailselt, kohtumäärustes ei olnud standardseid sõnastusi. Uurimist viidi läbi kiiresti ja tõhusalt ning seetõttu ei saa ametivõimudele teha etteheiteid hoolsuse puudumises. Avaldus artikli 5 lg 3 rikkumise tuvastamiseks ei olnud seetõttu vastuvõetav.
EIK-i seisukohad
Ametivõimudel on kohustus viia läbi uurimine igaühe asjas, kes esitab väite talle EIÕK artiklis 3 tagatud põhiõiguste rikkumise kohta. Uurimine peaks põhimõtteliselt viima süüdlase tuvastamise ja karistamiseni.
Käesolevas asjas ei olnud vaidlust selles, et teisele kaebajale tekitati kehavigastusi. Seetõttu tuli selgitada, kas ametivõimude reageering oli tõhus. Uurimine algas 2000. a augustis ning lõppes 2010. a detsembris, millal prokurör lõpetas asja uurimise aegumise tõttu. EIK leidis, et igal juhul on tegemist artikli 3 menetluslike nõuete rikkumisega, sest ametivõimud ei tegutsenud sooviga selgitada välja tegelikke asjaolusid.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 3 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot ja 1 500 eurot kulude katteks.
———-
– riigist väljasaatmine või väljaandmine
EIK välistab skisofreeniat põdeva väidetava terroristi väljasaatmise USA-sse võimalike kinnipidamisasutuste ’vaenulikkusse’ tõttu
Aswat vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 17299/12
Asjaolud
Kaebaja on kinnipeetav Ühendkuningriigis kõrge turvalisusega kinnises psühhiaatriakliinikus seoses USA väljaandmistaotlusega – kaebajat kahtlustatakse terrorismis. Kaebajale on teostatud regulaarselt psühhiaatrilisi ekspertiise, mille tulemuste kohaselt allub kaebaja ravile, kuid statsionaarne ravi on vajalik tema tervise ja julgeoleku kaitseks. Ühendkuningriigi ametivõimud ei rahuldanud kaebaja taotlust keelduda tema väljaandmisest tervisliku seisundi tõttu. EIK sekkus väljasaatmisesse reegli nr 39 alusel. Avalduses EIK-ile leidis kaebaja, et artikli 3 riive seisneks võimalikus paigutamises USAs maksimumturvalisusega kinnipidamisasutusse (nn supermax vangla), kus teda hoitaks üksikkambris ja mis tooks kaasa tema tervisliku seisundi halvenemise.
Esialgselt menetles EIK avaldust koos teiste USA poolt tagaotsitud isikute avaldustega. Kuivõrd teistel kaebajatel ei olnud vaimset häiret, eraldas EIK nende asjad ning otsustas 10.04.2012 kohtuotsuses Babar Ahmad jt vs Ühendkuningriik, et väljasaatmine USA-sse ei ole vastuolus EIÕK artikliga 3. Kaebaja asjas jätkus menetlus EIK-i soovi tõttu saada täiendavat informatsiooni.
EIK-i seisukohad
EIK pidas tõenäoliseks, et kaebaja väljasaatmine riiki, kus tal puudusid igasugused peresidemed ja suhted lähedastega, tähendaks tõenäoliselt tema psüühilise seisundi halvenemist. Just vaimse tervise aspektist erines kaebaja asi teistest USA-sse väljasaatmisotsuse vaidlustanud isikute asjadest.
Menetluses EIK-is ei osanud USA välisministeeriumi esindaja kindlalt määrata kinnipidamisasutust, kuhu kaebaja väljasaatmise korral paigutatakse. Samuti ei osanud esindaja määrata kohtueelse menetluse kestust. Seetõttu ei saanud välistada, et kaebaja paigutatakse just maksimumturvalisusega kinnipidamisasutusse, mille tingimused on tema psüühilisele seisundile ebasoodsad. USA väliministeeriumi kinnituse kohaselt on riigi kõigis kinnipidamisasutustes tagatud psühhiaatriline ravi ning erialaspetsialistide pidev juuresolek. EIK ei kahelnud välisministeeriumi kinnitustes, kuid märkis, et siiski oleks kaebajale tagatava ravi iseloom kvalitatiivselt erinev Ühendkuningriigi psühhiaatriakliinikus tagatavast ravist. EIK ei selgita detailselt selle järelduse põhjuseid. Seejärel märgib EIK, et USA kinnipidamisasutuses oleks kaebaja oluliselt ’vaenulikumas’ ümbruses, mistõttu võiks see kaasa tuua tema tervisliku seisundi halvenemise. EIK märgib, et iseenesest ei ole tervete isikute paigutamine USA-s maksimumturvalisusega kinnipidamisasutusse artikli 3 rikkumine.
Resolutsioon
1. Kaebaja väljasaatmine oleks EIÕK artikli 3 rikkumine üksnes tema tervisliku seisundi tõttu.
———-
Kuivõrd enamik riike kinnitab inimõiguste austamist, ei ole diplomaatilised kinnitused väärkohtlemise välistamisest piisavad, et rahuldada isiku väljaandmise taotlus
Azimov vs Venemaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 67474/11
Asjaolud
Kaebaja on tadžiki kodanik, kes elab Venemaal alates 2002. a. Teatud ajavahemike tagant külastas ta Tadžikistani, mille ametivõimud algatasid tema vastu 2009. a kriminaalmenetluses seoses kuulumisega islamistlikku liikumisse. 2010. a peeti kaebaja Venemaal kinni tadžiki ametivõimude taotlusel. Tema kinnipidamine väljasaatmiseks kestis üle 2 aasta. EIK sekkus reegli nr 39 alusel. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 tingimuslikuks tuvastamiseks Tadžikistani väljasaatmise korral, kuid samuti artikli 5 lg-te 1 ja 4 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
EIK viitab kohtulahenditele, milles on õiguskäsitlus artikli 3 kaitsealast seoses isiku väljasaatmisega. Kuivõrd enamik riike maailmas kinnitab inimõiguste austamist, ei ole diplomaatilised kinnitused piisavaks aluseks eeldada, et isikut sihtriigis ei väärkohelda. Lähtuda tuleb usaldusväärsetest andmetest tegeliku olukorra kohta.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
EIK teeb etteheiteid Venemaa kohtutele kaebaja asja lahendamisel. Kaebaja viitas rahvusvaheliste organisatsioonide – sh ÜRO – raportitele keelatud poliitilistesse organisatsioonidesse kuuluvate isikute süstemaatilise piinamise kohta Tadžikistanis. Venemaa kohtud ei käsitlenud neid argumente. Kaebaja väitis, et temale esitatud kriminaalsüüdistus tugines ebaõigetele asjaoludele. Venemaa kohtud märkisid, et nende ülesanne ei ole analüüsida kriminaalsüüdistuse sisu. Samas tuleneb EIK-i kohtupraktikast see, et isiku varasem käitumine teises riigis ei ole tasakaalustav faktor väljasaatmise põhjendamiseks. Venemaa kohtud heitsid kaebajale ette väidete muutmist. EIK leidis, et teatud ebakohad kaebaja väidetes ei ole otsustavad ja neil võis olla ’süütu’ seletus. Kaebajale ei saa ette heita enda peitmist Tadžikistani ametivõimude eest – seda aga Venemaa kohtud tegid. Tuginemine diplomaatilisele kinnitusele ei olnud õigustatud, sest tegelik olukord kõneleb inimõiguste rikkumisest. Kokkuvõtlikult, kaebaja väljasaatmisel Tadžikistani ei saa välistada tema väärkohtlemist. Kuigi EIK reeglina nõustub siseriiklike kohtute järeldustega isegi nn piirijuhtumite korral, ei ole siin tegemist sellise olukorraga.
Venemaa seadustes puudus väljasaatmiseks kinnipeetud isikul õigus esitada kaebus kinnipidamise põhjendatuse peale. Seetõttu oli asjas artikli 5 lg 4 rikkumine.
Artikli 5 lg 1 rikkumine oli asjas seetõttu, et kaebaja kinnipidamise näilised põhjused erinesid tegelikest põhjustest. Nii peeti kaebaja pärast väljasaatmistaotluse alusel kinnipidamise tähtaja lõppemist kinni väljasaatmiseks – mis on erinev alus. Kuigi EIK on varasemas kohtupraktikas leidnud, et isegi reegli nr 39 kohaldamisel on õigustatud isiku jätkuv kinnipidamine siis, kui väljasaatmise menetluses on lühiajaline katkestus, ei anna EIK-i kohtupraktika ametivõimudele õigust isiku tähtajatuks kinnipidamiseks. Ametivõimud ei otsinud alternatiivseid lahendusi.
Resolutsioon
1. Asjas oleks artikli 3 rikkumine kaebaja väljasaatmise korral Tadžikistani;
2. EIÕK artikli 5 lg-te 1 ja 4 rikkumine;
3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot ning 6 000 eurot kulude katteks.
———-
Tśaadis on valitsusvastaste organisatsioonidega koostööd teinud isikud piinamise riskigrupis
Mo. M. vs Prantsusmaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 18372/10
Asjaolud
Kaebaja on Tšaadi kodanik, keda kohalik politsei piinas 2006. a seoses kahtlusega spioneerimises valitsusvastaste liikumiste kasuks. Piinamine on tuvastatud arstitõendiga. Kaebajal õnnestus põgeneda Prantsusmaale ning ta esitas taotluse varjupaiga saamiseks, millest keelduti. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks tagasisaatmise korral.
EIK-i seisukohad
EIK on varasemalt leidnud, et Tšaadis on valitsusvastaste organisatsioonidega koostööd teinud isikud väärkohtlemise riskigrupis. Kaebaja esitas tõendi piinamise kohta ning ka määruse tema kinnipidamiseks, mille autentsust valitsus ei vaidlustanud. Kuigi EIK reeglina aktsepteerib siseriiklike kohtute järeldusi isiku tagasisaatmise asjaolude kohta, ei saanud EIK antud asjas kohtute järeldustega nõustuda. Prantsusmaa kohtud ei viinud läbi kaebaja isikliku olukorra objektiivset analüüsi.
Resolutsioon
1. Tagasisaatmine Tšaadi oleks EIÕK artikli 3 rikkumine.
———-
artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja turvalisusele
– artikkel 5 lg 1 – vabaduse võtmine
Isiku kinnipidamise eitamine on isikuvabaduse eriti raske rikkumine
Askhabova vs Venemaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 54765/09
Asjaolud
Kaebaja on tśetśeeni rahvusest Venemaa kodanik, kes elas koos oma pojaga. 2009. a augustikuus viisid kolm erariides meest tema poja öösel kaasa ning kaebajal puudub igasugune teave poja saatuse kohta. Venemaa valitsus eitab seotust juhtumiga. Kaebaja avaldust poja kadumise asjaolude uurimiseks ei menetletud tema arvates tõhusalt. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artiklite 2 (sisuline ja menetluslik aspekt), 3 (seoses kaebaja kannatustega teadmatuse tõttu poja saatuse kohta), 5 ning 13 rikkumise tuvastamiseks.
Vastuvõetavuse küsimus
EIK on varasemates analoogilistes kohtuasjades leidnud, et tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue ei ole tõhus õiguskaitsevahend artikli 2 ja 3 kaitsealaga seotud rikkumiste vastu. EIK ei põhjenda seda seisukohta ning piirdub viitega kohtulahenditele.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Juhul kui isik esitab prima facie argumendid lähisugulase kadumise kohta ametivõimude tegevuse tulemusena, tuleb valitsusel need ümber lükata.
Isiku kannatuste allikaks lähisugulase kadumise korral on ametivõimude ignorantsus ja soovimatus asja kiirelt lahendada.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
EIK luges tõendatuks, et kaebaja poja viisid kaasa ametivõimud: nende auto sõitis peatumata läbi kontrollpunktist, ühte sissetungijat nähti hiljem politseijaoskonnas. Kaebaja kodus toimus paar päeva pärast poja kaasaviimist läbiotsimine, mille käigus uurijad leidsid koheselt üles peidukoha, mille olemasolust teadsid üksnes kaebaja ja tema poeg. Seetõttu oli kaebajal prima facie kaasus riigi vastu ning viimane ei lükanud ümber kahtlusi oma seotusest poja äraviimisega. EIK luges kaebaja poja surnuks ametivõimude tegevuse tulemusena.
EIK analüüsib detailselt kaebaja poja kadumise uurimist. Ametivõimud viivitasid tõendite kogumisega ning eirasid prokuröri suuniseid. Seetõttu oli asjas artikli 2 rikkumine sisulises ja menetluslikus aspektis.
Kaebaja on jätkuvalt teadmatuses poja saatuse kohta ning ei ole saanud ametivõimudelt selgitusi. Seetõttu olid tema kannatused ebainimlik kohtlemine artikli 3 tähenduses.
Asjas oli artikli 5 lg 1 raske rikkumine seetõttu, et ametivõimud eitasid poja kinnipidamist ning eelduslikult puudus kinnipidamiseks igasugune õiguslik alus.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulises ja menetluslikus aspektis;
2. EIÕK artiklite 3 ja 5 rikkumine;
3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 60 000 eurot ning kulude katteks 1 800 eurot.
———-
– artikkel 5 lg 3 – kohtueelse kinnipidamise kestus
Põhjenduste puudumine isiku kinnipidamise pikendamiseks kohtueelses menetluses on isikuvabaduse rikkumine
Dyachenko vs Ukraina, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 42813/05
Asjaolud
Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 5 lg 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kohtueelse kinnipidamisega – ligikaudu 3 aastat ja 2 kuud röövimise uurimise ajal.
EIK-i seisukohad
Kohtueelse kinnipidamise põhjendatust ei saa hinnata abstraktselt. Jätkuv kinnipidamine on õigustatud vaid siis, kui avalik huvi isiku kinnipidamiseks kaalub üle süütuse presumptsioonist tuleneva eelduse isiku vabastamiseks.
Kohtud põhjendasid esialgselt kinnipidamist varasema karistatuse ja uurimisest kõrvalehoidmise ohuga. Seejärel ei esitanud kohtud mingeid põhjendusi jätkuvaks kinnipidamiseks.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 5 lg 3 rikkumine.
———-
– artikkel 5 lg 4 – menetlus kinnipidamise seaduslikkuse üle otsustamiseks
Kinnipeetud isiku kaitsjale tuleb võimaldada juurdepääs uurimismaterjalidele määral, et ta saaks esitada taotluse kaitsealuse vabastamiseks
A.B. vs Ungari, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 33292/09
Asjaolud
Kaebaja oli kinnipeetav kohtueelse menetluse ajal 2007. a jaanuarist 2008. a detsembrini kahtlustatuna prostitutsiooni vahendamises. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 5 lg-te 3 ja 4 rikkumise tuvastamiseks – kinnipidamine oli ebamõistlikult pikk ning tal puudus võimalus ennast tõhusalt kaitsta seetõttu, et talle ei võimaldatud juurdepääsu uurimismaterjalidele.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Kinnipidamise kestuse mõistlikkust ei saa hinnata abstraktselt, vaid konkreetsete asjaolude kontekstis. Kinnipidamine on põhjendatud siis, kui avalik huvi kaalub üles isiku süütuse presumptsioonist tuleneva eelduse isikuvabaduse austamiseks.
Kahtlus kuriteo toimepanemises on asjakohane alus isiku esialgsel kinnipidamisel, kuid aja möödudes ei ole see iseenesest piisav argument. Kui EIK-i arvates on isiku kinnipidamiseks piisavad ja mõjuvad alused, siis tuleb järgmisena välja selgitada, kas ametivõimude tegevus uurimise läbiviimisel oli eriliselt hoolas.
Kinnipidamise põhjendatuse kontrollimenetluses tuleb tagada poolte võrdsus. Seda põhimõtet on rikutud siis, kui kinnipeetava kaitsjal ei võimaldata tutvuda uurimismaterjalidega vähemalt sellisel määral, mis tagaksid talle võimaluse esitada argumente kaitsealuse vabastamiseks. Uurimismaterjale tuleb avaldada kaitsjale piisava ajavaruga, võimaldamaks tal formuleerida oma seisukohad.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Kaebaja kinnipidamise kestus kohtueelse menetluse ajal oli ligikaudu 1 aasta ja 11 kuud. Kohtud põhjendasid tema kinnipidamist ohuga tunnistajate mõjutamiseks. Samas ei ole kohtumäärustes andmeid selle kohta, miks kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohtud eirasid kaebaja taotlusi vabastamiseks kautsjoni vastu.
Kohtueelse uurimise käigus kogutud materjalidega tutvumise võimaldamine oli prokuröri pädevuses. Kaebaja väitis järjekindlalt, et talle ega kaitsjale ei antud mingeid materjale. Valitsusel tulnuks tõendada vastupidist.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 5 lg-te 3 ja 4 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK kaebajale 6 000 eurot ning 4 500 eurot kulude katteks.
———-
artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – tsiviilasjad
– isiklik osalemine
Isiklikel kogemustel põhinevate kaebuste läbivaatamisel tuleb kohtul tagada kinnipeetud isiku isiklik osalemine – vajadusel alternatiivsete meetmete kaudu
Beresnev vs Venemaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 37975/02
Asjaolud
Kaebaja kannab 14-aastast vangistust. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses peksmisega eriüksuse reidide ajal kahel korral 2001 ning 2002 ning tema kaebuse ebatõhusa uurimisega. Samuti kaebas ta artikli 6 lg 1 rikkumist seoses sellega, et kohus vaatas tema kaebust kinnipidamisasutuse juhtkonna vastu seoses isiklike dokumentide kaotamisega läbi tema osavõtuta.
EIK-i seisukohad
Valitsus ei esitanud kaebaja isiklikku toimikut. Viidetega kohtupraktikale selgitab EIK, et sellises olukorras eeldab EIK kaebaja väidete tõepärasust. Samuti osundas EIK mitmetele puudustele uurimise läbiviimisel.
EIK luges tõendatuks, et kaebajale tekitas eriüksus kehavigastusi. Kuivõrd jõu kasutamine oli tahtlik ning selle eesmärk oli kaebaja vastupanu murdmine, kvalifitseeris EIK toimunu piinamiseks.
Kaebajat ei toimetatud kohtuistungitele seoses tema kaebuse läbivaatamisega kinnipidamisasutuse juhtkonna vastu seitsmel korral. Kohtuistungil osalesid vastaspoole esindajad. Kuigi Venemaa tsiviilkoodeks ei taga kinnipeetud isikule õigust osaleda isiklikult kohtuistungil, on EIK varasemalt analoogiliste asjade lahendamisel Venemaa vastu asunud seisukohale, et kohtutel on kohustus tagada isiku osalemine alternatiivsete meetmete kaudu. Näiteks oleksid kohtud võinud pidada istungi kinnipidamisasutuses või tagada osalemine videosilla kaudu. Kohtud ei kaalunud neid võimalusi. Samuti ei kaalunud kohtud võimalust määrata kaebajale esindaja riigi kulul – Venemaa seadus ei välista riigi õigusabi sellises olukorras. Kuivõrd kaebaja nõue tugines isiklikele üleelamistele, siis oli osalemine õiglase otsuse tegemiseks vältimatu.
Resolutsioon
1. EIÕK artiklite 3 ja 6 lg 1 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 45 000 eurot.
———-
– menetluse ebamõistlik kestus
Üle 10 aasta kestnud töövaidluse kohtulik arutamine rikub õigust mõistlikule menetlusajale
Vukadinović vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 44100/09
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: vaidlus seoses töösuhte lõpetamisega.
Läbitud kohtuastmed: 4 (sh Konstitutsioonikohus).
Kohtumenetluse kestus: 10 aastat ja 5 kuud.
Kaebaja ei esitanud hüvitise nõuet.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul.
EIK tuvastas ilma menetluse detaile analüüsimata artikli 6 lg 1 rikkumise. Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine.
———-
Tööõnnetusest tuleneva hüvitise nõude menetlus üle 5 aasta rikub õigust menetlusele mõistliku aja kestel
Paśić vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 41060/07
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: tööõnnetusest tulenev hüvitise nõue.
Läbitud kohtuastmed: 2.
Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 7 kuud.
Kaebaja ei esitanud hüvitise nõuet.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul.
EIK tuvastas lakooniliselt ebamõistliku menetlusaja.
Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine.
———-
artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – kriminaal- ja haldusasjad
– juurdepääsuõigus kohtule
Ametiisikutele tuleb tagada tööasjades juurdepääs kohtule, v.a juhul, kui seadus otseselt välistab vastava kategooria ametiisikute tööasjade kohtuliku lahendamise
Fazliyski vs Bulgaaria, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 40908/05
Asjaolud
Kaebaja vabastati töölt julgeolekujõududes 2003. a ametikohale sobimatuse tõttu. Otsuse aluseks oli kaebaja suhtes koostatud psühholoogi arvamus. Kohtumenetlus ei olnud talle edukas. Ülemkohus ei analüüsinud nimetatud ekspertarvamust sisuliselt ning ei kuulutanud kohtuotsust avalikult. Nendel põhjustel esitas kaebaja avalduse EIK-ile konventsiooni artiklite 6 lg 1 ning 13 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Kuivõrd artikli 13 nõuded on vähem ranged ning sisalduvad täielikult artikli 6 lg 1 kaitsealas, siis käsitleb EIK avaldust üksnes artikli 6 lg 1 kontekstis.
Kaebaja soovis kaitsta ennast ebaõiglase töölt vabastamise vastu. EIK-il tuli selgitada, kas tegemist oli tsiviilõigusega EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.
Suurkoja lahend Vilho Eskelinen jt vs Soome sisaldab EIK-i asjakohast ning muutunud õiguskäsitlust seoses ametiisikute töösuhetega. Ametiisikute töösuhetele ei laiene EIÕK artikli 6 lg 1 ainult siis, kui siseriiklik seadus välistab otseselt teatud liiki ametikohtadel töötavate ametiisikute juurdepääsu kohtule seoses töösuhtega ja kui selline erand on objektiivselt põhjendatav. Kui siseriiklik seadus ei sätesta teatud ametikohale erandit, puudub EIK-il vajadus analüüsida teist kriteeriumi. Suurkoja lahendist tuleneb ka põhimõte, et ametiisiku töölt vabastamise kaebust lahendaval kohtul peab olema pädevus tuvastada asjaolusid ning kohaldada seadust.
Õigusemõistmise avalik iseloom on demokraatlikus ühiskonnas oluline ning selle osaks on avalikud kohtuistungid ning kohtulahendite avalik kuulutamine. Avaliku kuulutamise nõuet tuleb tõlgendada pandlikult ning see nõue on täidetud siis, kui isik saab lahendiga tutvuda kohtu registri vahendusel. Samas on avaliku iseloomu määratlemisel otsustav see, kas lahend on kättesaadav ka avalikkusele. EIK viitab ulatuslikule kohtupraktikale küsimuses, millised on lepinguosalise riigi kohustused kohtulahendi avalikul kuulutamisel lähtuvalt kohtuasja iseloomust.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Bulgaaria seadus lubas siseministeeriumi töötajatel vaidlustada töösuhte lõppemist kohtus ning seetõttu oli asi EIÕK artikli 6 lg 1 kaitsealas. EIK ei otsusta siiski küsimust, kas kaebaja vabastamine töölt oli õiguspärane. EIK analüüsib küsimust, kas menetlus kohtus tema õiguste kaitseks vastas artikli 6 lg-le 1.
EIK pidas määravaks küsimust, kas Vilho Eskelinen jt vs Soome lahendit saab tõlgendada selliselt, et käesolevas asjas pidanuks kohtul olema pädevus hinnata sisuliselt kaebaja töölt vabastamise aluseks olnud psühholoogi arvamust – teiste sõnadega küsimust kaebaja psühholoogilisest sobivusest töötada julgeolekuasutuses. Siseministril oli seadusest tulenev kohustus vabastada töölt ametiisik siis, kui psühholoogi arvates ei ole ta sobiv oma ametikohal töötama.
Kaebaja kohtuasja lahendanud Ülemkohtu kojad pidasid psühholoogi arvamust siduvaks ning ei analüüsinud seda sisuliselt. EIK asus seisukohale, et Ülemkohus keeldus sisuliselt käsitlemast asja lahendamiseks otsustavat küsimust ja seeläbi ’vabastas’ ennast ise pädevusest kohtuasja lahendamiseks. Kuigi EIK-i kohtupraktikast tuleneb artikli 6 lg-s 1 tagatud teatud õiguste piiramise võimalus rahvusliku julgeoleku kaalutlusel, ei selgitanud valitsus Kohtule juurdepääsu piirangu proportsionaalsust käesolevas asjas. Seetõttu oli asjas artikli 6 lg 1 rikkumine.
Käesolevas asjas tunnistati kohtulahend salajaseks õigusnormi eksliku kohaldamise tõttu. EIK selgitas üldise kaalutlusena, et rahvusliku julgeoleku kaitse eesmärk ei õigusta kohtulahendi täielikku mitteavaldamist. Lubatav on teha kohtulahend avalikkusele kättesaadavaks osaliselt viisil, et rahvusliku julgeoleku aspektist sensitiivne informatsioon on eemaldatud.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine kahes aspektis;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 500 eurot.
———-
– poolte võrdsus
Kohtul tuleb tuvastada kohtukutse kättesaamine
Zelenkov vs Venemaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 29992/05
Asjaolud
Kaebaja vaidlustas kohtus enda vabastamise sõjaväeprokuratuuri uurija ametikohalt. Tema avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks põhjusel, et teda ei teavitatud apellatsioonikohtu istungist ja seetõttu ei saanud ta sellel osaleda.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Kohtupidamise avalik iseloom tagab avalikkuse usalduse õigusemõistmise vastu ning välistab ametivõimude salajase tegevuse võimaluse. Siiski võib teises või kolmandas kohtuastmes olla lubatav avaliku kohtumenetluse puudumine, kui see tuleneb menetluse eripärast. Nii ei ole vajalik tagada avalikku kohtumenetlust menetlusloa otsustamisel või ainuüksi õiguse kohaldamisel. Igaühel on õigus vabatahtlikult loobuda avalikust menetlusest.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Siseriiklikul kohtul tuleb tuvastada, kas menetlusosaline on kohtukutse kätte saanud. Valitsus ei esitanud tõendit selle kohta, et kaebaja sai kohtukutse kätte. EIK on korduvalt Venemaa suhtes tuvastanud analoogilisi rikkumisi.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 500 eurot.
———-
– menetluse ebamõistlik kestus
Kasutades erinevaid menetluslikke võimalusi enda õiguste kaitseks peab isik aktsepteerima sellega kaasnevaid viivitus asja menetlemisel
Fortunat vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 42977/04
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: kriminaalmenetlus pettuse ja usalduse kuritarvitamise süüdistuses.
Läbitud kohtuastmed: 4 (sh Konstitutsioonikohus).
Kohtumenetluse kestus: 14 aastat ja 7 kuud.
EIK-i seisukoht
Kaebaja esitas pidevalt taandusi kohtunike vastu, mille tulemusena kolm kohtunikku ennast taandasid. Kuigi isik võib kasutada kõiki menetluslikke võimalusi enda kaitsmiseks, peab ta aktsepteerima sellega kaasnevaid viivitusi. Samas kestis menetlus esimese astme kohtus kokku 9 aastat.
Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 6 720 eurot.
———-
Kohtulahendi ootamine paralleelses menetluses ei ole vabandav põhjus kohtumenetluse venimisele
Fergadioti-Rizaki vs Kreeka, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 27353/09
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: kahjunõue riigivastutuse seaduse alusel.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 18 aastat ja 4 kuud.
EIK-i seisukoht
Kohtumenetlus peatati seetõttu, et kohus soovis oodata ära paralleelselt toimunud tsiviilkohtumenetluse otsuse. Riikidel on kohustus korraldada oma õigussüsteemi selliselt, et isikutele on tagatud menetlus mõistliku aja jooksul ning seetõttu ei ole teise kohtulahendi ootamine vabandav põhjus.
Viidetega varasematele lahenditele Kreeka suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Kulude katteks määras EIK 500 eurot.
———-
Kohtulahendi ootamine paralleelses menetluses ei ole vabandav põhjus kohtumenetluse venimisele
Ioannis Anastasiadis jt vs Kreeka, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 45823/08
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: kahjunõue riigivastutuse seaduse alusel.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 12 aastat ja 5 kuud.
EIK-i seisukoht
Kohtumenetlus peatati seetõttu, et kohus soovis oodata ära paralleelselt toimunud tsiviilkohtumenetluse otsuse. Riikidel on kohustus korraldada oma õigussüsteemi selliselt, et isikutele on tagatud menetlus mõistliku aja jooksul ning seetõttu ei ole teise kohtulahendi ootamine vabandav põhjus.
Viidetega varasematele lahenditele Kreeka suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Rikkumise tuvastamine on piisav õiglane hüvitis.
———-
artikkel 7 – nullum crimen sine lege
Jätkuva kuriteo korral on kriminaalseaduse tagasiulatuv kohaldamine lubatav siis, kui isiku tegu oli kriminaalkorras karistatav ka varasemalt kehtinud redaktsiooni alusel
Rohlena vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 59552/08
Asjaolud
Kaebaja tunnistati 2007. a süüdi jätkuvas kuriteos – ajavahemikul 2000 kuni 2006 abikaasa pidevas väärkohtlemises. Kuritegu klassifitseeriti 2004. a jõustunud kriminaalkoodeksi alusel samas leibkonnas elava isiku väärkohtlemisena. Kaebaja leidis, et tema suhtes kohaldati tagasiulatuvalt õigusnormi ning ta esitas avalduse EIK-ile konventsiooni artikli 7 lg 1 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Viitega kohtulahendile Veeber vs Eesti selgitab EIK, et õigusliku ettenähtavuse nõue on täidetud siis, kui isik saab õigusnormi sõnastusest aru – vajadusel kohtute tõlgenduse abil – milline käitumine võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. EIÕK artikli 7 alusel tuleb mõistet ’seadus’ käsitleda nii õigusnormi kui kohtupraktika tähenduses. Kriminaalõiguse pidev areng tähendab ühtlasi seda, et kohtute tõlgendused õigusnormi täpsustamiseks ei riku isiku õigust õiguslikule ettenähtavusele.
Jätkuv kuritegu on teatud ajaperioodi kestel toimepandud kuritegu. Isikule esitatud süüdistuses tuleb kuritegu määrata jätkuvana ning seda sellisena käsitleda ka kohtuotsuses. Siseriiklikud kohtud määratlesid kaebaja tegevuse jätkuva kuriteona ning märkisid, et enne kriminaalkoodeksi muudatuse jõustumist tuli kaebaja tegusid kvalifitseerida varasema redaktsiooni alusel teiste õigusnormide järgi. Kogumis kohaldas kohus uut kvalifikatsiooni ning EIK märkis, et tema ülesandeks ei ole sekkuda siseriikliku kohtu järeldustesse õiguse kohaldamisel. Seetõttu tuli selgitada, kas kohtute õiguskäsitlus pidi olema kaebajale ettenähtav.
EIK-i arvates oli kohtute lähenemine mõistlik. Konstitutsioonikohtu seisukoha järgi oli kriminaalseaduse tagasiulatuv kohaldamine lubatud. Kaebaja ei väitnud, et asjakohase nõustamise kaudu ei oleks ta saanud selgitust, et tema varasem käitumine on samuti kriminaalseaduse alusel karistatav.
Resolutsioon
1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 7 lg 1 rikkumist.
———-
artikkel 8 – õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu
– eraelu riive
Kriminaalmenetluses kogutud salajase teabe avalikustamine peab alluma kohtulikule kontrollile
Casuneanu vs Rumeenia, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 22018/10
Asjaolud
Kaebaja on endine ärimees, kes peeti kinni viieks päevaks kahtlustatuna mõjuvõimuga kauplemises. Kriminaaluurimise käigus lekkis ajakirjandusse andmeid salajase jälitustegevusega pealtkuulatud telefonivestlustest. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses kinnipidamistingimustega ning artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses eraelu riivega.
Vastuvõetavuse küsimus
Valitsuse pakutud kaebus tsiviilkohtule kahju hüvitamiseks seoses teabe lekkimisega ei olnud tõhus õiguskaitsevahend, sest tuvastamata oli õigusrikkumise toimepannud isik, kelle vastu nõuet suunata.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
EIK-i õiguskäsitlus meedias eraelu kaitsest on Suurkoja 07.02.2012 otsuses Axel Springer AG vs Saksamaa. Samas kohtuotsuses on viide ka asjakohastele Euroopa Nõukogu dokumentidele.
Väärkohtlemine EIÕK artikli 3 tähenduses peab ületama minimaalse raskusastme, mis omakorda sõltub konkreetsetest asjaoludest. EIK on varasemalt leidnud, et ka lühiajaline kinnipidamine äärmiselt ebakohastes tingimustes on artikli 3 rikkumine – nt 10 ja 4 päeva kestnud kinnipidamine ülerahvastatud ja räpases kambris. EIK on varasemalt tuvastanud artikli 3 rikkumise sama kinnipidamisasutuse suhtes.
Riikidel on kohustus korraldada õiguskaitseorganite tegevust ning koolitada vastavaid ametiisikuid selliselt, et on välistatud konfidentsiaalse või salajase teabe avalikustamine.
EIÕK kontekstis on õigus eraelu kaitsele ning sõnavabadus võrdsed põhiõigused ning neid tuleb võrdselt kaitsta tasakaalustamise vajaduse korral.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Kuigi kaebaja kinnipidamine ebakohastes tingimustes (ülerahvastatus, halvad hügieenitingimused, räpasus, privaatsuse ja liikumisvõimaluste puudumine) kestis ainult 5 päeva, oli see periood piisav tekitamaks temas kannatusi ja stressi. EIK lükkas tagasi valitsuse vastuväite, et kaebajal kui endisel ärimehel olid kõrgemad isiklikud standardid võrreldes tavaliste inimestega.
EIK-i ülesanne oli hinnata, kas teabe lekkimine rikkus kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Seetõttu ei ole oluline, et kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalasi oli avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all.
Lekkinud teave näitas kaebajat ebasoodsas valguses ning lõi ettekujutuse, et ta on toime pannud kuritegusid. Sellel ajal ei olnud kaebajal võimalik ennast tõhusalt kaitsta, sest kriminaalasja kohtulikku arutamist veel ei toimunud. Samal ajal laienes kaebajale täielikult süütuse presumptsioon.
Avalikkuse juurdepääs kriminaalasjas kogutud teabele ei ole piiramatu – seda eriti kohtueelse uurimise staadiumis. Isegi kohtumenetluses võib kohus lubada avalikkuse juuresolekut ainult osaliselt. Kohtunikul tuleb arvestada teabe avalikustamise otsustamisel vajadusega kaitsta isiku eraelu. Seetõttu allub kriminaalasjas kogutud teabele juurdepääsu kohtulikule kontrollile. Sellist kontrolli ei eelne aga teabe lekitamisele.
Ametivõimud ei astunud samme teabe lekitaja tuvastamiseks. Avalikkusele ei tehtud sellist teguviisi hukkamõistvat avaldust.
Resolutsioon
1. EIÕK artiklite 3 ja 8 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 000 eurot.
———-
Kui isikut ei ole süüdi mõistetud, siis ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik tema sõrmejälgede säilitamine politsei andmebaasis
M.K. vs Prantsusmaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 19522/09
Asjaolud
Kaebaja suhtes toimus kaks kriminaaluurimist – 2004 ja 2005 – seoses kahtlusega vargustes. Mõlema uurimise käigus võeti kaebajalt sõrmejäljed. Esimeses menetluses mõisteti kaebaja õigeks ning teises asjas kriminaalmenetlus lõpetati. Esimese menetluse järel kustutati tema sõrmejäljed politsei andmebaasist, kuid teise menetluse järel keeldusid ametivõimud ja kohtud sõrmejälgi kustutamast. Prantsusmaa seaduste kohaselt kuuluvad sõrmejäljed säilitamisele andmebaasis 25 aastat. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Isikuandmete- sh sõrmejälgede säilitamisel politsei andmebaasis tuleb tagada isiku eraelu austamine. Isiklike andmete säilitamisel tuleb arvestada meetme vajalikkust ning kestust. Politsei huviks on eelduslikult võimalikult paljude isikute sõrmejälgede säilitamine. Kaebaja asjas põhjendasid ametivõimud sõrmejälgede säilitamist vajadusega kaitsta teda identiteedivarguse vastu. Selle argumendiga oleks aga EIK-i arvates võimalik põhjendada kogu elanikkonnalt sõrmejälgede võtmist ja säilitamist. Seadus ei sätestanud tingimusi, millistel asjaoludel on lubatav isikute sõrmejälgi säilitada. 25-aastane säilitusaeg tähendaks sisuliselt andmete tähtajatut säilitamist. EIK leidis, et selline meede ei olnud vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 8 rikkumine.
———-
Ajakirjaniku isiku kindlakstegemiseks ei ole meediaväljaande läbiotsimine vajalik meede demokraatlikus ühiskonnas
Saint-Paul Luxembourg S.A. vs Luksemburg, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 26419/10
Asjaolud
Kaebaja ettevõte annab välja ajalehte, mis 2008. a detsembris avaldas kriitilise artikli kohaliku sotsiaaltöötaja kohta. Ajakirjanik esines varjunime all. Sotsiaaltöötaja avalduse alusel alustati kriminaaluurimist ning eeluurimiskohtunik andis määruse avaldaja tööruumide läbiotsimiseks, eesmärgiga tuvastada ajakirjaniku isik. Kaebaja leidis, et kohtumäärus rikkus EIÕK artiklites 8 ja 10 tagatud õigusi ning sellekohane oli avaldus EIK-ile.
EIK-i seisukohad
Kohtumäärusel oli seaduslik alus ning legitiimne eesmärk – õigusrikkumiste ärahoidmine ning isikute eraelu kaitse, sest artiklis avalikustati sotsiaaltöötaja ja mõnede laste nimed. Seetõttu tuli selgitada, kas kohtumäärus oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
EIK märkis, et kuigi ajakirjanik avaldas artikli varjunime all, oli nimi sarnane ajakirjas töötava ajakirjanikuga ning seetõttu pidi ametivõimudele olema autori isik kergesti äratuntav. Seetõttu tulnuks kohtunikul valida vähemintensiivne meede läbiotsimisele. Läbiotsimine ei olnud vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Kohtumääruse sõnastus andis politseile laiad volitused, sest kohtunik määratles uurimise ülesandena igasuguste kuriteoga seotud dokumentide äravõtmise. Kuigi kohtunik soovis teha kindlaks artikli autori isikut, võimaldas määrus ametivõimudel omavoliliselt selle alusel ära võtta selle ülesandega mitteseotud dokumente.
Resolutsioon
1. EIÕK artiklite 8 ja 10 rikkumine;
2. Kulude katteks määras EIK 5 635 eurot.
———-
– perekonnaelu riive
Lapsendamise otsuste tühistamisega peab kaasnema kõigi asjaolude põhjalik kaalumine
Ageyevid vs Venemaa, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 7075/10
Asjaolud
Kaebajad on abielupaar, kelle bioloogiline laps suri raske haiguse tõttu 2-aastaselt. Seejärel adopteerisid nad 2008. a kolme-aastase poisi ja kahe-aastase tüdruku. Kodus toimunud õnnetuses sai poeg raskeid põletushaavu ning ta toimetati haiglasse. Ametivõimud paigutasid lapsed koheselt hooldekodusse ning kohus tühistas lapsendamise otsused. Kaebajatel võimaldati lapsi külastada alles aasta möödumisel. Haigla, kus poega raviti, avalikustas toimunu üksikasjad, kaebajate ning laste nimed ja lapsendamise. Pr Ageyev mõisteti kohtus 2010. a süüdi vanemlike kohustuste mittetäitmises ning teda karistati 1 aasta ja 8 kuu pikkuse parandusliku tööga. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumiste tuvastamiseks eelnevalt osundatud aspektides.
EIK-i seisukohad
Asjas ei olnud artikli 8 rikkumise seoses laste kohese paigutamisega hooldekodusse. Lepinguosalistel riikidel on avar hindamisruum kiirete meetmete kohaldamiseks laste õiguste kaitse eesmärgil. Kaebajaid esindas kohtumenetlus esindaja ning nende argumente hinnati kahes kohtuastmes.
Hindamisruum aheneb püsiva iseloomuga meetmete kohaldamisel, mis toovad kaasa vanema ja lapse suhete kestva katkemise. Kohtud tühistasid lapsendamise otsuse kergekäeliselt ning ei kaalunud kõiki asjaolusid. Nii lähtusid kohtud üksnes lapsega toimunud õnnetusest ning ei võtnud arvesse, et varasemalt kaebajate perekonna suhtes tehtud ettekannetes toodi esile lastele tagatud turvalist elukeskkonda. Kohtud ei arvestanud seda, et laste ja kaebajate vahel oli kujunenud peresuhetele iseloomulik kiindumus. Seetõttu ei olnud lapsendamise otsuse tühistamine põhjendatud.
Artikli 8 rikkumine oli ka kaebajatele seatud keeld lastega suhtlemiseks 1 aasta ja 2 kuu vältel. Keeld tulenes automaatselt seadusest, kuid selle kohaldamisel ei lähtutud konkreetse olukorra hindamisest.
Haigla personal avalikustas isiklikku informatsiooni ilma kaebajatelt küsimata. Loa teabe avalikustamiseks andis haigla juhataja, kes oli EIK-i hinnangul ametiisik ning seetõttu vastutas era- ja pereelu rikkumise eest Venemaa.
Artikli 8 rikkumine oli ka selles, et ametivõimud ei astunud kohaseid samme kaebajate eraelu kaitseks – nt ei viidud läbi menetlust isiklikke andmeid avalikustanud haigla vastu.
Resolutsioon
1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist seoses kaebajate esialgse paigutamisega hooldekodusse;
2. EIÕK artikli 8 rikkumine seoses lapsendamise otsuste tühistamisega, lastega suhtlemise keelamisega, kaebajate era- ja pereelu puudutavate andmete avalikustamisega ning kaebajate eraelu mittekaitsmisega.
3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK pr Ageyevile 30 000 eurot ning hr Ageyevile 25 000 eurot, kulude katteks 12 100 eurot.
———-
– väljasaatmine koosmõjus era- ja perekonnaelu riivega
Süüdimõistmine uimastikuriteos ei ole alati piisav argument välismaalase väljasaatmiseks
Udeh vs Šveits, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 12020/09
Asjaolud
Kaebaja on 1972. a sündinud Nigeeria kodanik, kes elab alates 1984. a Šveitsis ning kellel on endise abikaasaga kaks alaealist last. Kaebaja soovib abielluda uuesti teise Šveitsi kodanikuga, kellega tal on kolmas laps. Kaebaja tunnistati Saksamaal 2006. a süüdi uimastikaubanduses ning talle määrati karistuseks 3,5 aastane vangistus. Pärast naasmist Šveitsi tehti tema suhtes määrus tagasisaatmiseks Nigeeriasse. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamiseks Nigeeriasse saatmise korral.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
EIÕK-st ei tulene välismaalasele õigust elada tema poolt valitud riigis. Lepinguosalistel riikidel on õigus kontrollida välismaalaste sisenemist. Siiski võib välismaalase väljasaatmine tõstatada artikli 8 rikkumise küsimuse juhul, kui isikul on vastavas lepinguosalises riigis perekond. EIK-i õiguskäsitlus seoses välismaalaste väljasaatmisega on Suurkoja otsuses Üner vs Holland (kohtuasi nr 46410/99).
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Väljasaatmise ’kasuks’ rääkis uimastikaubanduses süüdimõistmine. Kaebaja pani kuriteo toime 29-aastasena ning talle määrati range karistus – 42 kuud vangistust. Samas piirdus kaebaja kuritegelik käitumine ainult selle kuriteoga seotud kahe episoodiga. Nii erineb käesolev kohtuasi varasemalt lahendatud asjadest, kus väljasaatmisele määratud isikuid on korduvalt karistatud. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajal on Šveitsis peresidemed. Pärast vabanemist kinnipidamisasutusest on kaebaja käitumine olnud eeskujulik. Kaebajal on püsivad suhted oma endise abikaasa ja nende ühiste lastega. Lastest eraldamine tähendaks püsiva peresuhte katkemist. Lastelt ei saa eeldada kolimist Nigeeriasse. Laste huvides on üles kasvada koos mõlema vanemaga.
Seetõttu on lepinguosaline riik ületanud oma hindamisruumi, soovides kaebajat tagasi saata Nigeeriasse.
Resolutsioon
1. Kaebaja väljasaatmine oleks EIÕK artikli 8 rikkumine (häältega 5:2);
2. Kohtuotsus on iseenesest piisav õiglane hüvitis (häältega 5:2).
Eriarvamus
EIK on korduvalt rõhutanud uimastikuritegudega võitlemise tähtsust – seetõttu on kaebaja süüditunnistamine uimastikaubanduses määrav argument. Tuleb arvestada ka seda, et kaebaja saabus riiki valenime all.
———-
artikkel 13 – õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks
– õigus tõhusale siseriiklikule õiguskaitsevahendile ebamõistliku menetlusaja vastu
Ülemkohtu praktika ilma seadusemuudatuseta ei taga tõhusat õiguskaitsevahendit ebamõistliku menetlusaja vastu
Associacao de Investidores do Hotel Apartamento Neptuno ja 217 teist kaebajat vs Portugal, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 46336/09
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1)
Menetluse liik: võlaõiguslik vaidlus.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 16 aastat ja 1 kuu.
Vastuvõetavuse küsimus
Portugali Ülemkohtu seisukoha järgi on halduskohtutel pädevus lahendada kaebusi ebamõisliku menetlusaja peale ning määrata asjakohane hüvitis. EIK asus aga seisukohale kooskõlas oma varasemate lahenditega Portugali suhtes, et kuni ei ole vastu võetud Ülemkohtu seisukohtadele tuginevat seadusemuudatust, ei ole riigis tagatud tõhusat õiguskaitsevahendit ebamõistliku menetlusaja vastu.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul. Riikidel on kohustus korraldada oma õigussüsteemi selliselt, et on välistatud ebamõistlik menetlusaeg.
Resolutsioon
– EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 000 eurot ja kulude katteks 300 eurot.
———-
Vabaduskaotusliku karistuse vähendamine on hüvitis ebamõistliku kriminaalmenetluse aja eest siis, kui kohus märgib seda asjaolu karistuse vähendamise motiivina
Kovaćić vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 24376/08
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1)..
Menetluse liik: kriminaalmenetlus ametiseisundi kuritarvitamise süüdistuses.
Läbitud kohtuastmed: 4 (sh Konstitutsioonikohus).
Kohtumenetluse kestus: 14 aastat ja 2 kuud.
Vastuvõetavuse küsimus
Esimese astme kohus määras kaebajale vangistuse kestusega 4 aastat. Ülemkohus vähendas karistuse kestust 2 aastani. Kuid Ülemkohtu otsuses ei ole selgitust, et karistuse vähendamine on hüvitis ebamõistliku menetlusaja eest. Seetõttu oli kaebaja jätkuvalt põhiõiguste rikkumise ’ohver’ ning avaldus oli vastuvõetav.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul. Mitmel korral lükati kohtuistungeid edasi kaebaja haiguse tõttu. Samas oli esimese astme kohtus 3-aastane tegevusetuse periood, mida valitsus ei osanud selgitada.
Resolutsioon
– EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine (häältega 6:1);
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 8 000 eurot (häältega 6:1)
———-
artikkel 41 – õiglase hüvitise küsimused
Õiguskindluse põhimõtte rikkumise korral on kõige kohase hüvitis asja uus siseriiklik arutamine
Bernd vs Rumeenia, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 23456/04
Asjaolud
Siseriiklik kohus tuvastas kaebaja mootorratta varastanud isiku, kohtuotsus jõustus. Seejärel viidi läbi nn erakorralise järelevalve menetlus ning sama kohus langetas uue vastupidise sisuga otsuse. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega.
EIK-i seisukohad
1. Üldine õiguskäsitlus
Õigusriigi üks nurgakive on põhimõte, et juhul, kui kohtud on lõplikult mingi küsimuse otsustanud, ei tohi nende järeldusi kahtluse alla seada. Riigivõimul ei ole lubatud taotleda jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamist ainult uue lahendi saamise eesmärgil, v.a kui selleks on olulised ja mõjuvad põhjused. EIK on korduvalt selgitanud, et nn erakorralise järelevalve õigusinstrument muudab iseenesest õiguskindluse põhimõtte illusoorseks.
2. EIK-i seisukohad käesolevas asjas
Kuigi EIK-i ülesanne ei ole lahendada siseriiklike kohtute faktilisi või sisulisi eksimusi, võib EIK sekkuda siis, kui siseriiklik kohtulahend selgelt rikub EIÕK-s tagatud õigusi. Siseriiklik kohus vaatas jõustunud kohtuotsuse läbi samas koosseisus ja samade materjalide alusel – kuid jõudis vastupidisele järeldusele. Seetõttu rikuti õiguskindluse põhimõtet.
Hüvitisest
Rumeenia tsiviilprotsessi koodeks võimaldab asja uut läbivaatamist. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise korral on kõige õiglasem hüvitis asja uus siseriiklik arutamine.
Resolutsioon
1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;
2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 000 eurot ning 3 000 eurot kulude katteks.
———-
Türgis kadunuks jäänud isikute lähisugulastele hüvitab EIK varalise ja mittevaralise kahju kogusummas 125 000 eurot
Meryem Celik jt vs Türgi, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 3598/03
Asjaolud
Kaebajad on 14 kurdi rahvusest Türgi kodanikku, kes on 13 kadunuks jäänud ning ühe tapetud isiku lähisugulased (abikaasad, vennad või elukaaslased). Türgi sõdurid süütasid 24.07.1994 kaebajate ning nende lähisugulaste koduküla, pekstes seejuures nii kaebajaid kui nende lähisugulasi. Küla põles maani maha. Kaks kaebajat olid rasedad ning peksmise tagajärjel oli neil nurisünnitus. Sõjaväelased viisid lähisugulased kaasa ning nende asukohast puudub igasugune teave. Kaebajad elasid sündmuste järgselt pikka aega Iraagis põgenikelaagris. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni artiklite 2, 3 ja 5 rikkumise tuvastamiseks.
Vastuvõetavuse küsimus
Kui isik eeldab tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu lähisugulase kadumise vastu ning aja möödudes saab talle selgeks selle ebatõhus iseloom, siis tuleb 6-kuulist kaebetähtaega EIK-ile arvestada sellise teadasaamise kuupäevast. Põgenikelaagris teises riigis elavatelt kaebajatelt ei saanud eeldada, et nad esitavad kaebuse Türgi ametivõimudele toimunu kohta. Pärast tagasitulekut Türki palkasid kaebajad esindaja, kes saavutas uurimise algatamise. Kaebajad tegid uurijatega koostööd ning seetõttu võisid nad eeldada uurimise tõhusat läbiviimist.
EIK-i seisukohad
Ametivõimudel tuleb esitada adekvaatne selgitus isikute surma või kadumise kohta, kui see toimub pärast isiku üle kontrolli kehtestamist. Kui ametivõimud on viinud isiku kaasa ja hilisemalt väidavad, et teda ei ole kinni peetud, siis tuleb esitada asjakohased tõendid. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi kagu-Türgis seoses isikute kadumise ja õigusvälise tapmisega.
EIK luges tõendatuks, et kaebajate lähisugulased peeti kinni Türgi armee poole. Järelikult tulnuks valitsusel esitada selgitus. Türgi valitsus seda teinud ei ole. Seetõttu tuleb eeldada, et lähisugulased on surnud valitsuse tegevuse tulemusena. Asjas oli artikli2 rikkumine sisulisest aspektist.
Artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist oli asjas seetõttu, et uurimist ei viinud läbi armeeüksusest sõltumatu institutsioon. Uurimisse sekkus kohalik administratiivnõukogu, kes keelas uurimise läbiviimise osade kahtlusaluste suhtes. Viidetega kohtulahenditele selgitab EIK uurimise sõltumatu iseloomu põhimõtet.
Kadunuks jäänud isikute lähisugulane on artiklis 3 tagatud põhiõiguse rikkumise ’ohver’ siis, kui tal olid kadunuks jäänud isikuga lähedased suhted – nt vanema-lapse suhted või kooselu suhted. Rikkumine seisneb pikaajalises teadmatuses ning viisis, kuidas ametivõimud juhtunule reageerivad. Kõik kaebajad olid lähisugulaste kadumise pealtnägijad.
Hüvitisest
Kaebajad väitsid, et olid lähisugulaste ülalpeetavad. Kuigi nad ei esitanud detailseid andmeid, jäi faktiks see, et kadunuks jäänud lähisugulased pidasid peresid üleval. Seetõttu oli otsene põhjuslik seos EIÕK rikkumise ja varalise kahju vahel. EIK pidas mõistlikuks hüvitada igaühele varaline kahju summas 60 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitiseks määras EIK sõltuvalt suguluse astmest 20 000, 32 500 ja 65 000 eurot.
Resolutsioon
1. EIÕK artiklite 2, 3 ja 5 rikkumine;
2. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK igale kaebajale 60 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks vastavalt 20 000, 32 500 ning 65 000, kulude katteks 5 200 eurot.
———-
Üle 10 aasta kestnud töövaidluse kohtuliku arutamise eest määras EIK hüvitiseks 2 400 eurot
Trunk vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 41391/06
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: vaidlus seoses töösuhte lõpetamisega.
Läbitud kohtuastmed: 4 (sh Konstitutsioonikohus).
Kohtumenetluse kestus: 10 aastat ja 4 kuud.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul.
EIK tuvastas ilma menetluse detaile analüüsimata artikli 6 lg 1 rikkumise. Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 400 eurot ning 1 500 eurot kulude katteks.
———-
Üle 8 aasta kestnud ühisvara jagamise kohtuliku arutamise eest määras EIK hüvitiseks 3 200 eurot
Podbelśek Braćić vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 42224/04
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: vaidlus seoses ühisvara jagamisega.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 8 aastat ja 6 kuud.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul.
Kaebaja põhjustas teatud viivitusi sellega, et muutis 5 päeva enne kohtuistungit nõude sisu. Seejärel aga ei toimunud ühtegi kohtuistungit 3 aasta kestel. Valitsus ei selgitanud viivituse põhjuseid.
Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 200 eurot ning 300 eurot kulude katteks.
———-
Hüvitiseks ligikaudu 13 aastat kestnud täitemenetluse eest määras EIK 6 400 eurot
Oroźim vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 49323/06
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: täitemenetlus.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 12 aastat ja 9 kuud.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul. Täitemenetlus on EIÕK kaitsealas. Kohtuasi oli peatatud kaebaja taotlusel 2 aastaks, seejärel kohtu tegevusetuse tõttu 4 aastaks.
Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 6 400 eurot ning 50 eurot kulude katteks.
———-
Hüvitiseks ligikaudu 11 aastat kestnud täitemenetluse eest määras EIK 8 000 eurot
Meźnarić vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 41416/06
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: täitemenetlus.
Läbitud kohtuastmed: 2.
Kohtumenetluse kestus: 11 aastat ja 4 kuud.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul. Täitemenetlus on EIÕK kaitsealas. Kohtu tegevusetuses kestis 4 aastat.
Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 8 000 eurot.
———-
EIK määras 8 aastat kestnud kahju hüvitamise menetluse eest hüvitiseks 3 200 eurot
Meglić vs Sloveenia, kohtuotsus 18.04.2013, avaldus nr 29119/06
Asjaolud
Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks (EIÕK artikli 6 lg 1) ja tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks ebamõistliku menetlusaja vastu (EIÕK artikkel 13).
Menetluse liik: tööõnnetusest tulenev kahju hüvitamise menetlus.
Läbitud kohtuastmed: 3.
Kohtumenetluse kestus: 8 aastat.
EIK-i seisukoht
Avalduse läbivaatamisel ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ning sellest, mis on isikule kaalul. EIK tuvastas lakooniliselt mõistliku menetlusaja nõude rikkumise. Viidetega varasematele lahenditele Sloveenia suhtes tuvastas EIK ka artikli 13 rikkumise, märkides, et valitsus ei ole esitanud uusi argumente.
Resolutsioon
– EIÕK artiklite 6 lg 1 ja 13 rikkumine;
– Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 200 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.
———-
Esimene protokoll artikkel 1 – vara kaitse
– sundvõõrandamise küsimused
Sundvõõrandamise korral ei saa eeldada, et isik algatab eraldi kohtumenetluse hüvitise saamiseks
Rolim Comercial, S.A. vs Portugal, kohtuotsus 16.04.2013, avaldus nr 16153/09
Asjaolud
Kaebaja ettevõtte ostis 1976. a Oeiras 11 780 m² suuruse maatüki, millele kohalik omavalitsus osaliselt ehitas 1991. a viadukti ning auto- ja jalakäijate tee. Kaebaja ning omavalitsus ei jõudnud kompensatsiooni osas kokkuleppele ning esimene pöördus kohtusse. Ülemkohus asus seisukohale, et kohalik omavalitsus faktiliselt sundvõõrandas kaebajale kuulunud maa. Avaldus EIK-ile oli konventsiooni 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.
EIK-i seisukohad
Lepinguosalistel riikidel on pädevus reguleerida eraomandi kasutamist avalikes huvides. Seejuures tuleb saavutada tasakaal kogukonna huvide ning isiku põhiõiguste vahel.
Käesolevas asjas tuvastas Ülemkohus maa faktilise sundvõõrandamise ja seetõttu oli tegemist vahelesegamisega kaebaja omandiõigusesse. Samas leidis Ülemkohus, et kaebajal tuleb esitada kohtusse nõue hüvitise saamiseks.
EIK selgitab viidetega kohtupraktikale, et vara sundvõõrandamisel peab sellega kaasnema kohene ja õiglane hüvitis. Seda eeldust on rikutud siis, kui isikul tuleb hüvitise saamiseks algatada eraldi kohtumenetlus, mis iseenesest tähendab isikule täiendavat aja- ning rahaliste vahendite kulu.
Resolutsioon
1. EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;
2. Osapooltel tuleb EIK-ile 6 kuu jooksul esitada oma seisukohad hüvitise osas, sh võimalik omavaheline kokkulepe.
Viide: leitavad ka riigteatajast kohtu uudiste alt https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/kohtuuudiste_nimekiri.html