KAS § 106 põhiseaduslikkuse kontroll Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.07.2015.a. otsus nr 3-4-1-20-15 Asjaolud Finantsinspektsioon (FI) esitas hagiavalduse maakohtule AS-i X vastu nõudega tunnistada kehtetuks AS-i X üldkoosoleku otsus või tuvastada selle tühisus. FI esitas hagiavalduse selleks, et tagada finantssektori stabiilsus ja usaldusväärsus. Maakohus tunnistas põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata krediidiasutuste seaduse (KAS) § 106 osas, milles see annab FI-le õiguse pöörduda kohtusse avaldusega krediidiasutuse üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning jättis FI hagi läbi vaatamata. Riigikohtu seisukoht 1. Kuigi tsiviilasjas on avaldajaks FI, esitas ta maakohtule avalduse riigi nimel, millest saab järeldada, et hagejaks on riik, keda esindab maakohtus FI. Kui KAS § 106 reguleeriks küsimust, mis oma olemuselt kuulub konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse, tuleks seda käsitada kohtumenetluse normina PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. KAS § 106 aga sätestab, millal ja mis alustel on FI-l riigi nimel õigus pöörduda avaliku huvi kaitseks kohtusse. 2. Praegusel juhul ei ole tegemist hagita asjaga, vaid hagimenetlusega. Üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamine toimub üldjuhul hagimenetluses. Seadusandja ei ole ette näinud, et FI poolt KAS § 106 alusel esitatud kehtetuks tunnistamise nõude menetlemine peaks toimuma teistsuguses protsessuaalses vormis kui nt äriseadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel hagi esitanud aktsionäride nõuete menetlemine hagimenetluses. KAS § 106 funktsioon ei ole reguleerida kohtumenetlust, vaid FI tegevust finantsjärelevalve teostamisel avaliku huvi kaitse eesmärgil. Seetõttu ei ole KAS § 106 olemuslikult selline norm, mille PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt peab vastu võtma Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Riigikohus jättis maakohtu taotluse rahuldamata. *** Nõude loovutamise lepingu sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-74-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla ja viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Y ja kostja rendilepingu. Kostja aga jättis osa talle esitatud rendiarvetest tasumata. OÜ Y sõlmis hagejaga nõude loovutamise lepingu, millega loovutas kostja võla hagejale. Kostja asus seisukohale, et nõude loovutamise leping on tühine, kuna sellele tehingule ei andnud nõusoleku osanikud, kes aga pidid seda tegema. Maakohus tegi vaheotsuse, millega tuvastas, et nõude loovutamise leping on tühine, ja jättis hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohus leidis, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas OÜ Y osanikud olid andnud nõusoleku OÜ Y ja hageja kui OÜ Y juhatuse liikme vahelise nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks. 2. Nõude loovutamise lepingu sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel ei ole igapäevane majandustegevus ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes. Seega on selleks vajalik osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi. Kohus on oma varasemas praktikas leidnud, et osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuse kaudu. 3. Kohus asus seisukohale, et erinevalt nt juhatuse liikme valimise otsustamisest ei näe ÄS § 181 lg 3 ette, et osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks peaks olema tingimata väljendatud osanike otsusena. See tähendab, et osanikud võivad sellise tehingu tegemiseks nõusoleku anda osanike otsusega, mis on tehtud ükskõik millisel eespool nimetatud viisil, kuid see nõusolek võib olla väljendatud ka eraldi antud kirjalike tahteavaldustena. Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, siis tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest. 4. Kui hageja oli ühtlasi nii OÜ Y juhatuse liige kui ka osanik, ei ole hageja enda antud tahteavaldusel loovutusega nõustumise kohta õiguslikku tähendust, sest osanik ei saa hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse temaga tehingu tegemist. 5. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama, kas OÜ Y osanikud või nende esindajad on väljendanud nõutavas vormis nõusolekut. Lisaks kirjalike tahteavalduste olemasolu tuvastamisele tuleb hinnata, kas isikutel, kes tahet avaldasid, oli juriidilistest isikutest osanike esindamise õigus. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. *** Vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-78-15 Asjaolud Sillamäe Linnavalitsus (avaldaja) esitas avalduse, milles taotles esialgse õiguskaitse korras laps viibimiskoha määramist. Hiljem esitati ka avaldus lapse isalt hooldusõiguse ära võtmiseks. Linnavalitsus oli seisukohal, et lapse isa ei saa hakkama lapse kasvatamisega, lapsele ei ole tagatud turvaline ja tema parimaid huve arvestav kasvukeskkond. Maakohus rahuldas taotluse. Lapse esindaja esitas määruskaebuse, linnavalitsus vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Lapse esindaja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohus asus seisukohale, et alama astme kohtud jõudsid ennatlikult seisukohale, et isa ei suuda last kasvatada ega tema eest hoolitseda, mis päädis isalt lapse hooldusõiguse täieliku äravõtmisega. Kohus jäi varem väljendatud seisukoha juurde, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. 2. Kohus võib vanemalt võtta isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks ei anna iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks. 3. Lisaks märkis kohus, et maakohtul ei olnud määruse tegemise ajaks veel selge, kas isa suudab olukorda muuta ja lapse heaolule ilmnenud ohtu ära hoida PKS § 134 lg 1 mõttes. Seega ei olnud maakohus määruse tegemise ajaks asja ammendavalt arutanud ega selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kuna isal oli võimalus täita tegevuskava üksnes paari nädala jooksul enne kohtuistungit, ei ole kohtu hinnangul asjakohane ringkonnakohtu järeldus, et kohtuistungi protokollist ega muudest toimiku materjalidest ei nähtu, et isa oleks tegevuskava tingimused täitnud. 4. Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. *** Väljamõistetud täituritasu vaidlustamine. Täituritasu otsuse tähendus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-77-15 Asjaolud Isik X (avaldaja) esitas maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale täiteasjas. Avaldaja väitel sõlmiti 1997. a notariaalselt tõestatud laenu- ja pandileping, mille järgi laen tagati pantijale kuuluva korteriga. Edaspidi korter kinnistati ja pant kanti hüpoteegina kinnistusraamatusse. Korteri omandiõigus läks pantijalt üle avaldajale. Laenulepingut ei täidetud kohaselt ning võla sissenõudmiseks algatati täitemenetlus. Isik X tasus korteri võõrandamise vältimiseks võla, mille täitur hoiustas. Täitur peatas sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse ja hiljem lõpetas selle. Sissenõudja esitas sama täitedokumendi (1997. a leping) täitmiseks täiturile uue täitmisavalduse, mille alusel algatas täitur uue täitemenetluse. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata, samuti jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. Isik X pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohtud on põhimõtteliselt õigesti lähtunud sellest, et täitekutsest ei saa tuleneda avaldajale kohustust maksta täituritasu. Kohtu arvates peab aga võlgnikule sarnaselt täituritasuga olema selge vähemasti see, milliseid täitekulusid täitur talt nõuab, millal need tasuda tuleb ning kuidas ja millise tähtaja jooksul ta täitekulusid vaidlustada saab. Täituritasu ja kulude väljamõistmisel on keskse tähendusega täitedokumendina käsitatav täituritasu otsus. 2. Kui täitur soovib võlgnikult sisse nõuda suuremat tasu, kui on märgitud tasuotsuses, tuleb teha uus tasuotsus. Sel juhul tuleb aga ka arvestada, et see asendab varasemat tasuotsust (vähemalt muudetud tasude osas) ja algab ka uus tähtaeg selle vaidlustamiseks. Täitekulude kohta tuleb teha selge vaidlustatav otsus. Täitekutse ei asenda täituritasu ega kulude väljamõistmise otsust ja seal täitedokumendist suuremate summade märkimine on eksitav ja lubamatu. Täitemenetlus on formaliseeritud ja täitur peab olema võimeline ka selgelt oma nõuded esitama. 3. Võimalik täituritasu suurendamine seadusega pärast tasuotsuse tegemist ei õigusta muutma tasu juba tehtud toimingute eest. 2013. a täitekutses on täitur nõudnud avaldajalt eksitavalt suuremate summade tasumist, kui tal olnuks õigus. Avaldaja kaotas tasuotsuse peale kaebuse õigeaegse esitamata jätmise tõttu õiguse tugineda tasu ebaõigsusele, mh sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, kuna ta saanuks tasuotsuse peale esitada kaebuse. 4. Kui täitur on hüpoteegiga koormatud kinnisasja arestist vabastanud ja täitemenetluse lõpetanud, ei ole tal võimalik enam koormatud kinnisasjale (ega muule avaldaja varale) sissenõuet tasuotsuse alusel pöörata. Täitemenetluse aluseks korteri suhtes sai esitatud asjaoludel olla täitedokumendina üksnes hüpoteek korterile koos laenulepingu, kohese sundtäitmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppega. 5. Kohustatud isikuks on sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasuotsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt. Olgugi et täitur võis varem olla teinud oma tasuotsuse tasu täies ulatuses väljamõistmise kohta kinnisasja omanikult, saab ta kinnisasja arvel rahuldada oma nõude üksnes sissenõutud summalt arvestatud ulatuses, millele lisandub pool tasust, mis on arvestatud sissenõudmata jäänud summalt. Sissenõudja ja kinnisasja omaniku vahelises suhtes on vabatahtlikult tasutud summalt arvestatud täituritasu suhtes aga kohustatud isikuks sissenõudja. 6. Iseenesest on sissenõudjal TMS § 48 lg 1 p 1 alusel õigus igal ajal taotleda täitemenetluse lõpetamist ja seejärel TMS § 49 lg 2 järgi ka uue täitemenetluse alustamist sama täitedokumendi alusel. Samas on eraldi täitemenetluse lõpetamise aluseks TMS § 48 lg 1 p 3 järgi see, kui nõude rahuldamiseks vajalik raha on makstud kohtutäiturile. Täitur peab selle TMS § 43 lg-te 1 ja 2 alusel kandma edasi sissenõudjale. Makstud raha tuleb kohtu arvates lugeda tasutuks täitedokumendi alusel ka siis, kui üks täitemenetlus sissenõudja avalduse alusel lõpetatakse ja alustatakse uut. 7. Sarnaselt põhivõlaga võis seda tagava korteri omanik maksta (või seda teha tema eest ka muu isik) võlgniku asemel täituritasu. Sel juhul tuleb täituritasu lugeda tasutuks täitemenetluse katteks õiges summas ka siis, kui varasema täitemenetluse lõpetamisel ja uue alustamisel soovib täitur arvestada nt vahepeal seaduse järgi toimunud tasu tõstmise alusel suurema tasu. Tasu mõttes tuleb esialgne ja uus täitemenetlus lugeda seega üheks ja täitur võib arvestada vaid varasema tasu. Sellega vastuolus toimimine võib olla aluseks kahju hüvitamise nõudele täituri vastu, mille esemeks võib olla mh varasema ja hilisema (suurema) täituritasu vahe hüvitamine, samuti viivitamisest tekkinud kahju. 8. Avaldaja ei saanud esitatud asjaoludel vastutada isiklikult pandipidaja võlaõiguslike kohustuste täitmise ega neid tagava leppetrahvi maksmise eest, kuid see ei välistanud kohustuste rikkumisega kaasnenud leppetrahvikohustuse tagatust hüpoteegiga. Riigikohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks korduvas täitekutses täituri tasuotsusest suurema täituritasu nõudmise. *** Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-92-15 Asjaolud Isik X (võlgnik) kannab vanglas karistust kuni aastani 2026. Maakohus kuulutas võlgniku avalduse alusel välja tema pankroti. Pankrotihaldur palus muuhulgas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, kuna võlgnik on maksejõuetu. Peamiseks põhjuseks liigsed laenukohustused ja kriminaalasjade kohtuvaidlustes tekkinud kulud. Eesti Vabariik (võlausaldaja) esitas vastuväite, et võlgnik on tahtliku kuriteoga ja raske süülise käitumisega pannud ennast ise olukorda, kus võlausaldajate nõuete täitmine on raskendatud või võimatu. Maakohus jättis menetluse algatamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Võlgnik pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel tuleb arvestada PankrS § 2 teises lauses sätestatud eesmärki anda füüsilisele isikule võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. 2. Kohus nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. 3. Kohtu arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et kuna võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. Praegusel juhul ei ole asjakohane võlgniku viidatud KarS § 82 lg-s 5 ettenähtud otsuse täitmise aegumise regulatsioon. 4. Kohus pidas vajalikuks ka selgitada, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmine ei välista võlgniku kriminaalasjades riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude sissenõudmisest loobumist. Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata. *** Reaalservituudi teostamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-76-15 Asjaolud OÜ X (hageja) esitas hagi OÜ Y (kostja) vastu servituudi teostamiseks valduse kaitse tagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja likvideerimisel OÜ Z hoonestusõiguste müügilepingu, hüpoteekide loovutamise ja ülekandmise lepingu ja hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, hoonestusõiguste hüpoteegiga koormamise lepingu, hoonestusõiguse reaalservituudiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Müüja omandis oli lepingu sõlmimise hetkel hoonestusõigus, mis lepingu kohaselt koormati tähtajatu reaalservituudiga (parkimis- ja teeservituut). Alates servituudi seadmise kokkuleppe saavutamisest on valitsevate kinnisasjade omanikud korraldanud parkimist servituudiga koormatud alal. Kostja paigaldas reaalservituudialal asuvasse parklasse infotahvlid, mille järgi parklas parkimine on tasuline ning kus kostja korraldusel tegutsevad parkimiskontrolörid. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning ka apellatsioonkaebus jäeti ringkonnakohtu poolt rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Hageja tugines kassatsioonkaebuses sellele, et kohtud on kohaldanud vääralt AÕS § 178 lg-d 1 ja 2 ning et servituudialal parkimise eest tasu nõudmine takistab servituudi teostamist ning on servituudi tingimustega vastuolus. Kohus leidis, et kohtud ei ole AÕS § 178 lg-d 1 ja 2 vääralt kohaldanud. AÕS § 178 lg 1 järgi annab reaalservituut õiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 2. AÕS § 178 lg 2 järgi tuleb reaalservituuti teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav. Seega on oluline servituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel lähtuda servituudi kokkuleppes (eelkõige asjaõiguslepingu p-s x) kokkulepitust, mille kohaselt on ostja kui valitsevate kinnistute omanik ja müüja kui teeniva kinnistu omanik reaalservituudi seadmises kokku leppinud. Kohus leidis, et kohtud on servituudi seadmise kokkulepet tõlgendanud ning leidnud põhjendatult, et parkimise korraldus või selle üleandmine ja kokkulepe parkimise eest tasu nõudmise kohta ei olnud reaalservituudi sisuks. 3. Kohus nõustus, et ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohtud on lepingut tõlgendades leidnud, et parkimis- ja teeservituudi seadmise eesmärgiks oli tagada lepingus nimetatud isikutele võimalus liikuda mööda servituudiala valitsevate kinnistute ja X mnt vahel ja tagada lepingus nimetatud isikutele võimalus kasutada servituudialal hageja tegevuseks vajalikku hulka parkimiskohti. Samas ei ole kohtud vastanud hageja väidetele lepingu eesmärgi kohta. 4. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata sõlmitud lepingu eesmärki, arvestades ka hageja väiteid lepingu eesmärgi kohta. Sh tuleb hinnata seda, kas lepingu eesmärki silmas pidades võisid lepingupooled lepingu p-s x tasu kokku leppides soovida seda, et servituudi eest tasu saamisega loobuks teeniva kinnistu omanik ise parkimistasu nõudmisest valitseva kinnisasja omanikult ja/või kaubanduskeskuse külastajatelt. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. *** Kohtu keeldumine tõendi vastuvõtmisest, käekirjaekspertiis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-79-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas hagi isik Y (kostja) vastu. Hagi kohaselt sõlmisid laenuandja ja põhivõlgnik laenulepingud ning laenulepingute lisa. Kostja allkirjastas käenduslepingu, millega võttis endale kohustuse viivitamatult täita kõik lepingutest tulenevad täitmata rahalised kohustused. Kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Nõuded kostja vastu müüdi hagejale. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 83 052 eurot 16 senti. Maakohus rahuldas hageja põhinõude 83 052 eurot 16 senti. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohus nõustus kostjaga, et kohtud rikkusid käekirjaekspertiisi määramata jätmisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis viia asja ebaõigele lahendamisele. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse laenulepingute lisal ja käenduslepingul, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. Kohus jõudis seisukohale, et ringkonnakohus on asjaolude tõendamise koormust ebaõigesti jaganud, leides, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis seaks veenvalt kahtluse alla tema poolt vaidlustatud dokumentide allkirjastamise. Sellist tõendamise koormust kostjal kohtu arvates ei lasu. 2. Kohus saab TsMS § 238 lg 1 p 2 järgi keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu. Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata. 3. Kohus rõhutas, et TsMS § 277 lg 1 kohaldamisel ei ole kohtul õigus tõendeid hinnata. Juhul kui isik väidab, et tema ei ole dokumendile alla kirjutanud, siis piisab kohtu arvates sellisel juhul dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Kui isiku nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis saabki seda dokumenti pidada TsMS § 277 lg 1 mõttes mitteehtsaks. 4. Kohus selgitas, et TsMS § 277 lg 2 sätestab vaid ühe võimaluse, kuidas dokumendi võltsitust põhjendada, välistamata seejuures teisi võimalusi. Kohus selgitas ka seda, et tsiviilmenetluses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui kriminaalasjas antud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 293 lg-t 3 kohaldanud. 5. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti lahendama kostja käekirjaekspertiisi määramise taotluse, arvestades muu hulgas ka võimalust kasutada kriminaalmenetluses antud eksperdiarvamust. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Põhjuslik seos. Kohtu selgitamiskohustus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-84-15 Asjaolud OÜ X (hageja) esitas OÜ Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja maaklerilepingu rikkumisest tuleneva kahju. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja konkludentselt maaklerilepingu, mille kohaselt kohustus kostja vahendama hagejale kui ehituse töövõtjale ehituse kõikide riskide kindlustuslepingu sõlmimist. Kostja vahendusel sõlmitigi hageja kui kindlustusvõtja ja AS X kui kindlustusandja vahel ehituse töövõtja kõikide riskide kindlustusleping, mille kohta väljastas AS X hagejale poliisi. Kostja vahendusel sõlmitud kindlustusleping AS-ga X aga ei taganud hagejale soovitud kindlustuskaitset, kuna kostja ei arvestanud hageja juhistega kindlustuslepingu sõlmimise vahendamisel. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kostja esitas apellatsiooni osas, milles hagi rahuldati. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja väidetav kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Õigusliku küsimusena vajab lahendamist ka küsimus kindlustusmaakleri vastutuse ulatusest. Praeguses vaidluses tuleb mh lahendada küsimus, kes peab tõendama põhjusliku seose olemasolu. 2. Kohus leidis, et kohtud ei ole lahendanud tsiviilasja vajaliku põhjalikkusega, mh rikkudes ka selgitamiskohustust põhjusliku seose tõendamise koormuse kohta. Kohus on seisukohal, et vaidluse õigeks lahendamiseks tulnuks kohtutel lahendada hüpoteetiline olukord, mil hageja väidetav kindlustusjuhtum toimunuks ja kahju tekkinuks olemasoleva ehitise kindlustatuse tingimustes. Maakohus ei ole pooltele selgitanud, et hüpoteetilise olukorra lahendamiseks on vaja esitada tõendeid, rikkudes seega selgitamiskohustust. 3. Praegusel juhul on tõendamiskoormuse jaotamise seisukohalt oluline selgitada, kas hageja soovis lisaks olemasoleva ehitise kindlustamisele kaitset ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. Igal juhul on vale ringkonnakohtu seisukoht, et hageja on tõendanud põhjusliku seose olemasolu. Ekslik on see seisukoht eespool märgitud hüpoteetilise olukorra lahendamata jätmise tõttu. 4. Kostja tegutses majandus- ja kutsetegevuses, spetsiifiliselt kindlustusteenuste vahendamise valdkonnas. Kostja pidi tuvastatud asjaolude kohaselt aru saama, et hagejalt nõuti mh ka olemasoleva ehitise kindlustamist, ning ta pidi seega hageja tähelepanu juhtima sellele, et AS X pakkumine sellist kindlustusriski ei kata. Küll aga ei pruukinud kostja lepingulise kohustuse rikkumine kaasa tuua hagejale kahjulikku tagajärge, st puududa võis põhjuslik seos. Lepingulise hoolsuskohustuse rikkumine ei tohiks tuua vähemalt üldjuhul kaasa olukorda, mil kindlustusmaakler vastutaks kindlustusvõtja ees suuremas ulatuses, kui oleks vastutanud kindlustusandja. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. *** Korteriomaniku õigus tasaarvestada kulud korteriühistu majandamiskuludega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-75-15 Asjaolud KÜ X (hageja) esitas hagi AS-i Y (kostja) vastu põhivõla ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt haldab hageja tänaval x asuvat elamut. Kostja on selles elamus asuva mitteeluruumi omanik ja korteriühistu liige ning on jätnud maksmata osutatud kommunaalteenuste eest. Kommunaalteenuste eest esitatud arved vastavad üldkoosoleku kehtestatud tariifidele. Kostja ei tunnistanud hagi ja esitas vastuhagi. Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Osas, mis puudutab kostja õigust tasaarvestada oma korteriomandi reaalosa kütmiseks õhksoojuspumba paigaldamisega seotud kulud hageja majandamiskulude nõudega, on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme. Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks korteriühistu majandamiskulude nõudega kasutada lisaks võimalikele nõuetele korteriühistu vastu ka oma võimalikke nõudeid kaasomanike kui hageja liikmete vastu. 2. Seega eeldusel, et kostja tegevus õhksoojuspumba paigaldamisel on hõlmatav KOS § 15 lg-ga 2, on kostjal õigus kantud kulutused tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Viidatud sätte kohaselt on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda, et nad hüvitaksid vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. 3. Praeguses asjas leidsid kohtud, et kostjal ei ole hageja vastu lisaküttesüsteemi paigaldamisest tulenevat nõuet, mida ta saaks hageja majandamiskulude nõudega tasaarvestada. Kohus nõustus kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud pole kontrollinud KOS § 15 lg 2 ja AÕS § 72 lg 4 kohaldamise eeldusi. Nii ei ole kohtud nõuetekohaselt analüüsinud kostja väiteid toimunud avarii, õhksoojuspumba paigaldamise asjaolude, samuti hageja võimaliku kohustuste rikkumise kohta, mis võis survestada kostjat võtma meetmeid kütte taastamiseks oma äripinnal. 4. Kohus leidis, et üldkoosoleku otsuste tühisuse küsimuse lahendamisel on kohtud valesti kohaldanud MTÜS § 24.1. Kohus selgitas ka, et viidatud sätet tuleb mõista selliselt, et korteriühistu liikme õigus nõuda üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamist on oma sisult samatähenduslik otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega. Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mis MTÜS § 24.1 lg 1 kohaselt saaksid olla otsuse tühisuse aluseks. 5. Kassatsioonkaebuse rahuldamata osas tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel arvestades poolte väidete ja esitatud tõendite alusel tuvastada, kas õhksoojuspumpade paigaldamine on AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 järgi kostja kulutuseks, mida saab tasaarvestada hageja majandamiskulude nõudega. Samuti tuleb kontrollida kostja tasaarvestuseks esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Tööleping Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-80-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas AS Y (kostja) vastu hagi, milles palus: •tuvastada poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus; •kohustada kostjat töölepingut täitma ja mõista temalt hageja kasuks välja töötasu kuni töölepingu ülesütlemist tuvastava kohtulahendi jõustumiseni; •mõista kostjalt välja otsene varaline kahu; •mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi. Alternatiivselt töölepingu täitmise ja töötasu väljamõistmise nõudele palus hageja, juhul kui töölepingu lõpetab kohus, mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu lõpetamise tõttu ja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest. Hageja väitel on hageja ja Saksamaa äriühing AS X sõlminud tähtajatu töölepingu. AS X, kostja ja hageja leppisid kokku et hageja asub oktoobrini 2015 objektijuhina tööle Eestisse ning sõlmisid töölepingu tähtajaga kuni oktoober 2015. 2013 teatas AS X esindaja hagejale telefoni teel, et temaga Eestis sõlmitud tööleping kavatsetakse üles öelda ja hageja peab ehituselt lahkuma. Hageja tööülesandeid asus täitma uus töötaja. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kostja kui ka hageja esitasid apellatsioonid. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt. Nii kostja kui ka hageja pöördusid Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kassatsiooniastmes vaidlesid pooled järgmiste põhiliste küsimuste üle: •kas poolte vahel oli tööleping; •kas kohus saab tähtajalise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada; •millise hüvitise (ja mis sissetulekukomponentidest lähtudes) saab kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel (või TLS § 100 lg 3 alusel); •kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist varalise kahjuna; •kas hagejal on õigus saada hüvitist lepingu ülesütlemisest seaduses sätestatust vähem etteteatamise eest; •kas hagejal on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. 2. Kohus nõustus kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel oli poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping oktoobrist 2011 kuni oktoobrini 2015. Tööleping lõppes kohtus lõpetamisega. Kohus leidis ka seda, et TLS § 107 kohaldub nii tähtajatu kui ka tähtajalise töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral. Seaduse tekst ega eesmärk ja üldine loogika ei anna alust arvata, et TLS § 107 lg 2 ei kohaldu tähtajalise töölepingu ülesütlemisele. 3. Kohus nõustus kohtutega, et tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus tuleb töötajale TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata jäänud tulu eest. TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis. Ringkonnakohus on aga alusetult kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1 saamata jäänud tulu hindamisel olukorras, kus andmed lisatasude kohta olid kohtule esitatud. 4. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107 ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul põhjusel. Kohus nõustus kohtutega ka osas, et lisaks TLS § 109 lg 1 järgsele hüvitisele võis hageja nõuda ka töölepingu rikkumisega põhjustatud otsese varalise kahju (kulutuste) hüvitamist. 5. Kohus leidis, et TLS § 28 lg 2 p 1 rikkumise ärahoidmise eesmärgiks ei ole VÕS § 134 lg 1 mõttes mittevaralise kahju ärahoidmine, mistõttu ei ole töö andmata jätmisest tekkida võiv mittevaraline kahju vähemasti üldjuhul rahaliselt hüvitatav. Mittevaralise kahju hüvitamata jätmine oli põhjendatud. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt. *** Osanike nõusolek juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingule Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-81-15 Asjaolud AS X (hageja) esitas hagi isiku X (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi kustutamiseks ja asendada kostja nõusolek kohtulahendiga. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel seati kostja kasuks ühishüpoteek hageja omandis olevatele kinnisasjadele. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud ka laenuleping, millest nähtus, nagu oleks hagejal kostja vastu kohustus, ei ole kostjal hageja vastu sellest laenulepingust tulenevat nõuet. Laenulepingu aluseks oli OÜ X kui nõude loovutaja ja kostja kui nõude omandaja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping. Tegemist oli OÜ X ja tema juhatuse liikme (kostja) vahel sõlmitud lepinguga, mille osas ei olnud osanikud nõusolekut andnud. Maakohus rahuldas hagi, alternatiivse nõude jättis rahuldamata ning rahuldamata jättis ka kostja vastuhagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi tervikuna rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel on kehtiv võlasuhe, millest tulenevalt on põhjendatud kostja kasuks hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi säilimine, või ei ole poolte vahel kehtivat võlasuhet ja seega on alus hüpoteek kustutada. Kohus leidis, et ringkonnakohtu seisukoht sellest, et asjas ei kohaldu ÄS § 181 lg 3, vaid TsÜS § 131, on ekslik. Seega kohaldas ringkonnakohus asja lahendamisel vale materiaalõigusnormi. 2. ÄS § 181 lg 3 ja TsÜS § 131 reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi. ÄS § 181 lg 3 kehtestab osaühingu juhatuse liikmele esindusõiguse piirangu, mis erandina kehtib ka kolmandate isikute suhtes. Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3). 3. TsÜS § 131 seevastu reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu ja selle esimese lõike kohaselt võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. 4. ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Ka osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. 5. Kuna ringkonnakohus kohaldas vale materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hinnata tuleb, kas on tuvastatud OÜ X osanike otsuse või osanike tahteavalduste olemasolu, millest nähtuks nõustumine nõude loovutusega, või kas osanikud (või hiljem aktsiaseltsiks ümber kujundatud OÜ X nõukogu) on vaidlusaluse tehingu heaks kiitnud. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Täitemenetlus abikaasa vara suhtes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-95-15 Asjaolud Kohtutäitur X alustas täitemenetlust isiku Y (võlgnik) vastu Eesti Vabariigi avalduse alusel avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Võlgnik esitas kaebuse täiturile tema tegevuse peale, paludes tühistada arestimisakt ja muuta ära kinnistu käsutuskeeld kinnistusraamatus. Võlgniku arvates arestis täitur kinnistu alusetult ja arestimine on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 kohaselt tühine. Täitur jättis kaebuse rahuldamata. Võlgnik esitas kaebuse maakohtule. Kohtule esitatud kaebuses palus võlgnik peatada esialgse õiguskaitse korras arestimisakti täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni. Maakohus peatas kaebuse lahendamiseni täitemenetluse. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja vara arestimise tühiseks tunnistamata. Ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse samuti rahuldamata. Võlgnik pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohtu arvates leidsid alama astme kohtud põhjendatult, et täitur ei arestinud kinnistut õigusvastaselt. Samuti ei ole täituril esitatud asjaoludel põhjust kinnistut selle abikaasade ühisvarasse kuulumise tõttu aresti alt vabastada. TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. 2. Võlausaldajad saavad PKS § 27 lg 6 tugineda, kui nad soovivad pöörata sissenõuet ühisvarale, mille võlgnikuks mitteolev abikaasa väidab olevat tema lahusvaras. Vaidluse korral mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise üle ühisvarasse tuleb vaidlus vähemalt üldjuhul lahendada hagimenetluses. Kui mõni kolmas isik, nt võlgniku abikaasa, väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (olgu ka ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. 3. Vara arestist vabastamiseks ei piisa, kui abikaasad esitavad täiturile tõestamisseaduse § 37.2 kohase notariaalselt tõestatud tunnistuse vara kuulumise kohta ühisvara hulka. AÕS § 56 lg 1 eelduse ümberlükkamiseks tuleb muuta või parandada kinnistusraamatu kannet. 4. Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks (sh ühisomanikuks) olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Praeguses asjas on võlgnik esitanud kaebuse oma abikaasa huvides. Abikaasa peab aga oma varalisi huve ise kaitsma. 5. Isegi kui täitmisteadet ei toimetatud võlgnikule kätte enne kinnistu arestimist, ei kaasne sellega automaatselt arestimise tühisust TMS § 55 p 2 alusel, kuna TMS § 145 lg 4 kohaselt võib kinnistu arestida ka enne täitmisteate kättetoimetamist. Oluline on samas, et täitmisteade saaks siiski kätte toimetatud. Kohtu arvates ei oleks alust lugeda aresti tühiseks ega ka alust kinnistut arestist vabastada ka siis, kui täitur ei sisenenud arestimisel elamusse või kui arestimisakt ei vastanud kõigile formaalsetele nõuetele või kui võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja. Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata. *** Menetlusdokumendi elektrooniline esitamine kohtule Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-96-15 Asjaolud Maakohus rahuldas OÜ X (hageja) hagi korteriühistu Y (kostja) vastu kostja üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks. Otsus jõustus. Hageja digiallkirjastas ning väidetavalt ka esitas maakohtule e-toimiku kaudu menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Hageja küsis maakohtult, kui kaugel on menetluskulude avalduse lahendamine. Maakohtu vastuse kohaselt ei ole kohtu infosüsteemis nähtav, ning palus esitatud avaldust täpsustada, mida ka hageja tegi. Maakohus edastas hageja avalduse kostjale ning kohustas kostjat sellele vastama. Maakohus jättis hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse läbi vaatamata. Maakohus leidis, et avaldus esitati hilinenult. Maakohus jättis ka hageja menetlustähtaja ennistamise avalduse rahuldamata. Samuti jättis ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata. Hageja esitas määruskaebuse Riigikohtule. Riigikohtu seisukoht 1. TsMS § 336 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. 2. Juhul, kui dokumendi saatja ei ole saanud automaatset vastuvõtukinnitust dokumendi esitamise kohta, ei saa ta ka eeldada, et ta on dokumendi esitanud. Automaatse vastuvõtukinnituse puudumise korral peab dokumendi saatja selleks, et kohus saaks lugeda dokumendi esitatuks, tõendama, et dokument salvestus e-toimikusse, mistõttu tal ei saanud olla kahtlusi, et see on esitatud, ning et ta ei saanud automaatset vastuvõtukinnitust e-toimiku rikke tõttu. 3. E-kirjaga menetlusdokumendi esitamisel kannab e-kirja saatja e-kirja kaotsimineku riisikot kuni kinnituse saamiseni, sest kohtusüsteem ei saa tehniliselt vastutada e-kirja saatja arvuti või tarkvara rikke või puudujäägi eest või e-kirja saatmisel enne kirja kohtuserverisse jõudmist kasutatud serveri võimaliku rikke eest. Sama kehtib dokumendi tavapostiga saatmise korral, mil nn postiriski kannab dokumendi saatja. 4. Kui riik on teinud menetlusosalisele dokumentide esitamisel kohustuslikuks tema enda tehnilise kontrolli all oleva infosüsteemi kasutamise, ei saa panna selle süsteemi võimalikke tõrkeid vähemalt üldjuhul süsteemi kasutaja kanda. Arvutisüsteemi võimalik tõrge (nt automaatse kinnituse saatmata jätmine) tuleb siiski tõendada menetlusosalisel, pöördudes selleks nt otse või ka kohtu abil e-toimiku halduri poole asjakohaste andmete saamiseks e-toimikus tehtud toimingute kohta. Praeguses asjas ei ole hageja tõendanud, et tema avaldus salvestus e-toimikus. 5. Kohus nõustus ringkonnakohtuga, et failide üleslaadimist ei saa võrdsustada dokumentide esitamisega kohtule, sest pärast failide üleslaadimist on nende failide kohtule esitamiseks juhendi kohaselt vajalik läbida veel vähemalt kaks etappi. Praeguses asjas oleks hageja kohtu arvates pidanud tõendama, et ta järgis e-toimikusse dokumentide üleslaadimise tehnilisi tingimusi ehk juhendit, mis oli vabalt kättesaadav. Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata. *** Krediidilepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja sundtäitmise lubamatus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-85-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas maakohtule AS-i Y (kostja) vastu hagi laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks kohtutäituri X menetletavas täiteasjas. Maakohus tagas hageja taotlusel hagi, peatades täiteasjas menetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni praeguses asjas. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ja jättis uue otsusega hagi täielikult rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kostja võis hagejaga sõlmitud lepingud üles öelda, samuti selle üle, kas nendest lepingutest tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks toimuv täitemenetlus on lubatav. 2. Tõendamiskoormust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes on kohus selgitanud, et hagejale piisab omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab, et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. 3. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. Seega nõustus kohus maakohtu järeldusega, et kostjal ei olnud õigust vaidlusaluste lepingute alusel lepinguid üles öelda, need on kehtivad ning nendest lepingutest tulenevate nõuete sundtäitmine on lubamatu. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. *** Majandusaasta aruande kinnitamise kohta vastu võetud üldkoosoleku otsuse tühisus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-82-15 Asjaolud Hageja I, hageja II, hageja III, hageja IV, hageja V, hageja VI ja hageja VII esitasid maakohtule hagi AS X (kostja) vastu, milles palusid tuvastada, et kostja üldkoosoleku otsuse p x, millega kinnitati kostja majandusaasta aruanne, on tühine, või alternatiivselt tunnistada sama otsus kehtetuks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hagejad pöördusid Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kohtumenetluses on võimalik tuvastada aktsiaseltsi majandusaasta aruande kinnitamise kohta vastu võetud üldkoosoleku otsuse tühisust või tunnistada see otsus kehtetuks põhjusel, et aastaaruande sisu on ebaõige. 2. Kohus leidis, et üldkoosoleku otsust ja sellega kinnitatud majandusaasta aruannet ei ole võimalik vaadelda eraldi, sest üldkoosoleku otsusel, millega kinnitatakse aastaaruanne, saab sisu olla üksnes selle otsuse lahutamatuks osaks oleva aastaaruande kaudu. Kohus on varem leidnud, et raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted on muu hulgas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid ning kohus jääb selle seisukoha juurde. 3. Kui majandusaasta aruandes esinevad sellised vastuolud raamatupidamisseaduse sätetega, mille tulemusel kajastab majandusaasta aruanne olulisel määral valesti äriühingu majandusseisu, siis on rikutud võlausaldajate ning avalikkuse kaitseks kehtestatud seaduse sätteid ja aktsionäride üldkoosoleku otsus, millega selline majandusaasta aruanne kinnitatakse, on ÄS § 301.1 lg 1 p 1 alusel tühine. Otsuse tühisusele võivad tugineda vähemalt samad isikud, kellel on õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. 4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõiki asjaolusid ja tõendeid hinnata ja lahendada küsimus, kas praegusel juhul on tõendatud tühisuse aluse esinemine, st kas aastaaruanne kajastas kostja majandusseisu olulisel määral ebaõigesti. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Kohtualluvus. Rahvusvahelise lepingu kohaldamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. määrus nr 3-2-1-98-15 Asjaolud OÜ X (hageja) esitas hagi isiku Y (kostja), ja kahe teise isiku vastu, paludes välja mõista enda kasuks võlgnevuse kostjalt ja kahelt teiselt isikult. Maakohus eraldas haginõuded kahe teise isiku vastu eraldi menetlustesse. Hagi kohaselt on hageja nõude aluseks kostjaga sõlmitud laenuleping, millest tulenevaid rahalisi kohustusi ei ole kostja tasunud. Kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, leping sõlmiti finantseerimaks poolte ühist äriprojekti. Kohtualluvuse osas tugines hageja laenulepingus sisalduvale kohtualluvuskokkuleppele vaidluste lahendamise kohta Harju Maakohtus. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast, hageja esitas määruskaebuse, mille maakohus jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohus nõustus alama astme kohtutega, et kui laenulepingu näol on tegu tarbijalepinguga konventsiooni (konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) art 15 lg 1 mõttes, võib kostjat konventsiooni art 16 lg 2 järgi hageda üksnes tema alalise elukoha riigis, s.o Norras. Hageja ei saa sel juhul konventsiooni art 17 ja art 23 lg 5 kohaselt tugineda kohtualluvuse kokkuleppele, kuna laenulepingus sisalduv kokkulepe viidatud artiklis nimetatud nõuetele ei vasta. 2. Kohtu arvates ei ole alama astme kohtud aga nõuetekohaselt kindlaks teinud, kas kostja näol ikka on tegu tarbijaga ja laenulepingu näol tarbijalepinguga konventsiooni art 15 lg 1 mõttes. Neid asjaolusid tuleb uuesti hinnata. Konventsiooni art 15 lg-s 1 on nimetatud kolm gruppi lepinguid, mida tarbijalepinguteks loetakse. Kohtud ei ole selgelt väljendanud, millise lepinguga on käesoleval juhul tegu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha. 3. Vaidlust ei ole, et kostja alaline elukoht oli laenulepingu sõlmimise ajal (ja ka määruskaebuse esitamise ajal) Norras. Seega oleksid kohtud pidanud viidatud sätte kohaldamiseks kindlaks tegema, et hageja tegeles laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega Norras või et tema tegevus oli mis tahes vahenditega suunatud Norrasse ning et pooltevaheline laenuleping kuulus sellise tegevuse raamesse. Riigikohus rahuldas määruskaebuse. *** Vara üleandmisest tekkinud hoiukohustuse rikkumine kohaliku omavalitsuse poolt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-83-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas Tallinna linna (kostja) vastu hagi, milles nõudis kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Tallinnas kinnistu. Ringkonnakohus mõistis 2011 hagejale karistuseks viieaastase vangistuse. Hageja elukohas jäi vara järelevalveta. Politsei andis kirjaga hageja vara üle kohaliku omavalitsuse järelevalve alla. Vara üleandmise akti ei koostatud, kuid linnaosa töötajad käisid kinnistul tegemas kontrollkäike. Hageja esitas prokuratuurile avalduse kriminaalasja alustamiseks hageja kinnistult vara varguse kohta. Kostjal tuleb vara hoidmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitada. Maakohus jättes hagi rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, et teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Kuna seadusandja ei ole KrMS § 8 p 5 järgset hoidu eraldi reguleerinud, tuleb kohtu arvates vahistatu vara hoiuleandmisel juhinduda võlaõigusseaduses sätestatust. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida ka võlaõiguslikke lepinguid. 2. VÕS § 883 kohaselt kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Sellest sättest tulenevalt saab kohalik omavalitsus vastutada vaid selliste vahistatu vallasasjade hoidmise eest, mis on talle üle antud, st KrMS § 8 p 5 järgi hoiusuhte tekkimiseks peab menetleja andma kohalikule omavalitsusele üle vahistatu vallasasja valduse. Vahistatu kinnisvara valvamise või hoolduse kohustust ei saa kohalikule omavalitsusele KrMS § 8 p-st 5 lähtudes panna. 3. Uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poolt kohalikule omavalitsusele vahistatud süüdistatava või kahtlustatava vara üleandmisest tekkinud hoiukohustuse rikkumine (üleantud vara kaotsiminek, hävimine või kahjustumine) ei kujuta endast delikti ega too kaasa vastutust VÕS § 1043 jj alusel, vaid VÕS § 115 alusel. Kuna KrMS § 8 p 5 paneb vahistatu järelevalveta vara kaitsmise kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule (st riigile), võib hagejale tekitatud kahju eest olla riigivastutuse seaduses sätestatud juhtudel vastutav riik. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Kindlustusleping, kindlustusmaksed Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-94-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas hagi AS Y (kostja) vastu kindlustus-, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kindlustuslepingu. Hageja leidis ka seda, et kostjal puudus õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis ka hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse. Riigikohtu seisukoht 1. Kohtu arvates on alama astme kohtud leidnud ekslikult, et VÕS § 495 on VÕS § 459 suhtes erinormiks. Nende normide reguleerimisese on erinev. VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda. 2. Kindlustusmakseid ei ole lubatud aga nõuda pikema aja eest, kui lepingu lõppemiseni, st kuni lepinguga ettenähtud kindlustuskaitse kehtivuseni. See keeld tuleneb otseselt VÕS §-st 459. VÕS § 459 kohaselt on kindlustusandjal õigus nõuda ainult seda osa maksetest, mida tuleb maksta kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest. 3. VÕS § 495 lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas VÕS §-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. VÕS § 495 lg 3 teistsugune tõlgendamine oleks vastuolus VÕS §-s 459 sätestatud üldpõhimõtte ning kindlustuslepingu olemusega. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. *** Lepingutingimustele mittevastavus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2015.a. otsus nr 3-2-1-100-15 Asjaolud Isik X (hageja) esitas isiku Y (kostja I) ja isiku Z (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõude ning viivise. Kostjad esitasid hageja vastu vastuhagi (muutes seda hiljem korduvalt), paludes tasaarvestada haginõude kostjate nõudega. Hageja väitel sõlmisid pooled müügilepingu, mille alusel läks kostjatele üle kinnistu omandiõigus. Maakohus rahuldas hagi ja osaliselt vastuhagi. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse. Riigikohtu seisukoht 1. Kassatsioonimenetluse esemeks on kostjate kui kinnistu ostjate nõuded hageja kui müüja vastu tulenevalt kinnistu väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest. Müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste (lepingutingimustele mittevastavuse) eest kohtu arvates tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel. 2. Renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kohtu arvates saab elamuga kinnistu müümisel lähtuda vastupidisest eeldusest, st elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumine, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja. 3. Kuna ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, millistele tuleohutus- ja soojustusnõuetele pidi ehitis vastama, ei ole võimalik anda nõuetekohast hinnangut ka sellele, kas ja mida hageja rikkus ehk kas ja milles seisnes lepingutingimustele mittevastavus. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. 4. Isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Praegusel juhul olid ostjateks füüsilised isikud, kel ei olnud isegi kohustust asja üle vaadata. Oma vastutuse välistamiseks on müüjal parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne teada anda. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. *** Viide: www.riigiteataja.ee