Tagaseljaotsuse tegemise lubatavuse kontroll Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-5-14

Asjaolud Maakohus rahuldas tagaseljaotsusega hagi, kuna kostja ei ilmunud kohtuistungile. Kostja esitas kaja leides, et kostjale ega tema esindajale ei ole kohtukutset isiklikult allkirja vastu üleandmisega ega kohtuistungil kätte toimetatud. Maakohus jättis kaja rahuldamata ja menetluse taastamata ning ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada, kuna kohtud ei kontrollinud tagaseljaotsuse tegemise eeldusi ega seda, kas tagaseljaotsuse tegemine oli üldse lubatav. 2. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kui kutses ei ole selgitatud istungilt puudumise tagajärgi. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse peale sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. 3. Kohus peab nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud kaja ja selle rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel. Riigikohus rahuldas kaja, taastas menetluse ja saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule.

***

Rahalise nõude esitamine abikaasa vastu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-193-13

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu rahalise nõude. Pooled olid abielus ja olid leppinud abieluvaralepingus kokku, et esemete omandamisel jäävad need kummagi abikaasa lahusvaraks. Hiljem ehitasid pooled kostja lahusvaraks olevale kinnisasjale elamu mõlema abikaasa ja hageja emalt saadud raha eest. Hageja on seisukohal, et poolte käitumist sai käsitada seltsingulepinguna. Seltsingulepingu tulemusena tekkis pooltel ühisvara ning hageja soovis seltsinguvara jagada viisil, et kostja maksab talle hüvitist. Kohtud keeldusid hagi menetlusse võtmast põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et abikaasade varalised suhted on ammendavalt reguleeritud perekonnaseaduse sätetega, mistõttu ei saa abikaasadel olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel. 2. Olukorras, kus kohus pidas hageja seltsingulepingu alusel esitatud nõuet õiguslikult perspektiivituks, kuid möönis hageja võimalikke nõudeid kostja vastu perekonnaseaduse või alusetu rikastumise sätete alusel, ei saanud kohus keelduda hagi menetlusse võtmast. 3. Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu ka võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Juhatuse liikme vastutus vähemusaktsionäridele õiglase hüvitise määramisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-197-13

Asjaolud Hageja (pankrotihaldur) esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude, mis põhines sellel, et kostja määras aktsiate ülevõtmisel vähemusaktsionäridele aktsiate eest väidetavalt liiga madala hüvitise. Hageja on tuginenud juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisele, mis seisnes ka selles, et kostja võõrandas äriühingule kuuluvad aktsiad pärast ülevõtmist alla nende tegeliku väärtuse edasi kolmandatele isikutele. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et hageja on kaotanud oma nõude kostja vastu, kuna ei pannud nõuet kolmandate isikute vastu maksma täies ulatuses. Kohtud rahuldasid hageja nõude ning kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2. Hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kuna audiitor on ülevõtmisaruannet kontrollinud, siis ei pidanud kostjal tekkima põhjendatud kahtlust, et ülevõtmisaruandes määratud hüvitis oleks liiga madal. 3. Kuna vähemusaktsionäridele õiglase hüvitise määramise eesmärgiks on kompenseerida neile täielikult osaluse kaotus, siis ei pruugi õiglane hüvitis ja aktsiate turuhind alati olla üks ja sama. Õiglase hüvitise määramine annab otsustusvabaduse konkreetse summa määramiseks üldistes ja objektiivsetes piirides. Turuhinda saab üldjuhul pidada minimaalseks, mis aktsionäridele tuleks maksta, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad teeniksid aktsiaid vabalt võõrandades. 4. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. 5. Nõude vähendamise kohta seisukoha võtmine on vajalik, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta peab vastu vaidlema ning sellel on ka tähendus menetluskulude seisukohast. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Vanema õigus saada lapse sünni puhul ülalpidamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-198-13 Asjaolud Hageja (lapse ema) palus kostjalt (lapse isa) välja mõista elatis ajavahemiku eest kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast nende ühise lapse sündi. Kostja arvates ei pidanud ta nimetatud ajavahemikul hagejat rohkem ülal pidama, kui ta seda tegi, sest hagejal oli piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga ning tegi uue otsuse. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arusaamaga, et lapse emal on õigus saada lapse isalt ülalpidamist sõltumata sellest, kas tal on sel ajal sissetulek või mitte. 2. Ei ole põhjust käsitada lapseootel või äsja sünnitanud naist erinevalt teistest täisealistest perekonnaliikmetest, kellel on perekonnaseaduse järgi õigus saada ülalpidamist üksnes abivajaduse korral. Sellest tulenevalt tuleb tõlgendada perekonnaseaduse § 111 lg-t 1 selliselt, et lapse isal tekib lapse ema ülalpidamise kohustus üksnes juhul, kui lapse ema vajab abi. 3. Lapse ema abivajadust tuvastades saab osaliselt, vastavalt toetuse või hüvitise eesmärgile, arvestada ka vanemale makstavaid riiklikke ja kohalikke peretoetusi. Riigikohus rahuldas osaliselt määruskaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

***

Kiirlaenulepingu tühisuse eeldused Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-186-13

Asjaolud Krediidiasutus (SMS laen) loovutas hagejale oma nõude kostja vastu, mis seisnes selles, et kostja võttis kiirlaenu ega tagastanud seda. Kostja arvates oli laenuleping tühine, kuna see oli vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Lepingu krediidi kulukuse määr (567,71% aastas) ületas 22 korda Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja nõutava rahasumma leides, et laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega, kuna kostja kui laenuvõtja jaoks ei olnud soorituste (kohustuste) väärtuste vahe oluline. Ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada, sest maakohus võis olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse normi. 2. Laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline eelkõige juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. 3. Asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta. 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Sellise olukorraga võib olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis kostja apellatsioonkaebus ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Välisriigi seaduse kohaldamine töösuhetes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-187-13

Asjaolud Hageja (töötaja) esitas hagi kostja (tööandja) vastu vähem makstud töötasu, puhkusetasu ning hüvitiste saamiseks. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja oli Soome Vabariigis tööülesandeid täites töölähetuses. Hageja seisukohal maksis kostja hagejale lähetus- ja päevaraha, kuid ei maksnud hagejale töötasu Soome Vabariigis kehtestatud töötasu alammääras. Kostja vaidles hagile vastu leides, et hageja ei olnud töölähetuses. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Pooled pöördusid Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2. Hagejale tuleb töötasu maksta Soome Vabariigis kehtivas aiandustöötajate kollektiivlepingus kehtestatud alammääras. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu. 3. Ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et töölähetuseks töölepingu seaduse tähenduses ei saa pidada kümnekuulist töötamist Soome Vabariigis, ilma et hageja oleks tegelikult Eesti Vabariigis töötanud või tema töö tegemise kohta Eesti Vabariigis oleks kindlaks määratud. Töölähetus võib poolte kokkuleppel olla ka tähtajatu. 4. Olukorras, kus pooled olid kokku leppinud, et kohalduvaks õiguseks on Eesti Vabariigi õigus, said kohtud Soome Vabariigi õigust kohaldada vaid siis, kui see tagab hagejale samasuguse kaitse, kui on ettenähtud Soome Vabariigi õiguse imperatiivsete sätetega. Lähetustasu osas ei kuulu Soome Vabariigi õigus kohaldamisele ning järelikult makstakse töötajale lähetustasu lisaks töötasule, mitte töötasu osana. Riigikohus rahuldas osaliselt poolte kassatsioonkaebused ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Menetluskulude jaotus perekonnaasjas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-183-13

Asjaolud Poolte vahel oli vaidlus ühisvara jagamise üle. Kuna ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda, siis viimane pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu menetluskulude jaotuse osas tühistada. 2. Hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise, kuid sellest üldreeglist võib kohus jagada kulud erinevalt kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud poolte endi kanda.

***

Elatise ja korteri kasutusõiguse nõudmine sugulase poolt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-192-13

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus välja mõista elatise ning tuvastada, et tal on õigus kasutada kostja korterit ja paigutada sinna ka oma ema. Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata põhjendusega, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt ülalpidamist ega eluruumi. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Kohtud on hagi menetlusse võtmata jätmisel lähtunud asjaolust, et hagejal ei ole üürniku perekonnaliikmena õigust nõuda kostjalt üürilepingu pikendamist. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tühistada, kuna kohtul ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel õigust hinnata tõendeid. 2. Perekonnaseaduse § 97 p 3 kohaldamise eelduseks on alaneja või üleneja sugulase suutmatus ennast ise ülal pidada. See võib puudutada sugulast, kes kehalise või vaimse puude tõttu või muul põhjusel on võimetu endale ise sissetulekut hankima. 3. Perekonnaseadusest ei tulene isiku kohustust majutada oma sugulasi või perekonnaliikmeid. Pooled võivad selles kokku leppida nt tasuta kasutamise lepingus. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

***

Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-199-13

Asjaolud Hageja nõudis kostjalt (Sotsiaalkindlustusamet) talle vähem tasutud tervisekahju hüvitist, viivist hüvitise tasumisega viivitamise eest ning täiendavat tervisekahju hüvitist kuumaksetena. Maakohus rahuldas hagi, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis osa hageja nõuetest rahuldamata aegumise tõttu. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi (aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest) ja seega asjas kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine). 3. Iseenesest on võimalik, et aegumise vastuväitele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuid seda väga erandlikel asjaoludel. Aegumise välistamiseks ei anna alust ka hageja viited sellele, et kostja käitumine ei vastanud hageja viidatud õigusaktile või ühiskonna moraalistandardile. Asjas pole tuvastatud, et kostja oleks teinud hagejale tema nõude maksmapanekuks takistusi või andnud talle väärinformatsiooni. Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse.

***

Kahjuhüvitise nõudmine hankija poolt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-194-13 Asjaolud Hageja korraldas riigihanke, kuid pärast kostjate ühispakkumuse edukakas tunnistamise esitas kostja II juhatuse liige hagejale teate pakkumuse tagasivõtmise kohta, mille tagajärjel ei olnud kostjatel võimalik töid pakkumuses märgitud maksumusega tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda, kuna ajavahemik pakkumuste tegemisest kuni hankelepingu sõlmimiseni on pikenenud ning vahepeal on suuremate töölõikude sisendhinnad kiiresti tõusnud. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal kui hankijal on õigus nõuda kostjatelt kui edukaks tunnistatud ühispakkujatelt ühispakkumuse tagasivõtmise tõttu kahju hüvitamist. Maakohus rahuldas hagi, kuid ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kostjad võtsid pakkumuse tagasi hankijast tulenevatel põhjustel. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. 2. Hankijal on õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu. 3. Kostjad pidid pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul, ning sellest tulenevalt kandma ka sel ajavahemikul majandusriski. Kostjate tuginemine hea usu põhimõttele ei anna alust jätta kahjuhüvitis välja mõistmata, kuid ei ole välistatud, et asjas esinevad asjaolud võivad anda alust kahjuhüvitist vähendada. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Korteriühistu vastu nõuete esitamise eeldused Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-185-13

Asjaolud Hageja (korteriühistu) esitas hagi kostja vastu võla saamiseks. Kostja palus vastuhagis, et tuvastataks tema õigus keelduda tasumast korteriühistu esitatud haldustasu (korteriühistu remondiks mõeldud summa osamaksed), kuna korteriühistu ei ole täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi kostja ees. Lisaks palus kostja kohustada hagejat lõpetama sademevee läbijooks kostja korterisse või likvideerima naaberkorteri kasutusloata rõdu ja taastama katuse sellisel kujul, nagu ta eksisteeris enne rõdu ehitamist. Maakohus jättis vastuhagi menetlusse võtmata ja ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Kostja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tuleb muuta õiguslikke põhjendusi. Kostja tuvastusnõue on vastuväide hagile ning kostjal puudub tuvastushuvi selle nõude menetlemiseks ja seetõttu on õige alus selle nõude menetlusse võtmisest keeldumiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 5, mitte § 371 lg 2 p 1. 2. Olukorras, kus üks korteriomanik on teinud või lasknud teha elamus ümberehitusi, ei ole korteriühistul kohustust seda juurdeehitist likvideerida. Korteriühistul on õigus oma nimel ka kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu. Kolleegiumi arvates ei tähenda see siiski seda, et korteriomanik võiks nõuda korteriühistult juurdeehitise likvideerimist. 3. Ei ole välistatud, et osal juhtudel võib korteriomanikule tekkinud kahju eest vastutada ka korteriühistu. Korteriühistu võib vastutada korteriomanike ees näiteks juhul, kui korteriühistu jätab täitmata korteriühistu üldkoosoleku otsuse elamu majandamiseks ja/või hooldamiseks. Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Lahendile on lisatud eriarvamus.

***

Vallasasjade sundtäitmise lubamatus kommertspandilepingu põhjal Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-1-14

Asjaolud Hageja esitas hagi kostja (pank) vastu, milles palus tunnistada täitemenetlus lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt seati hageja kinnistutele ühishüpoteek ning seal asuvale vallasvarale kommertspant. Kohtutäitur teatas täitmisteadetega, et kostja avalduse alusel on alustatud kaks täitemenetlust kinnistu ja vallasvara suhtes. Hageja hinnangul on kinnistu ning vallasvara suhtes sundtäitmine lubamatu hea usu põhimõttega vastuolu tõttu ning põhjusel, et kommertspandileping ei ole täitedokument. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Pooled pöördusid Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. 2. Täitedokumendid kui formaalse täitemenetluse alustamise eeldused tuleb seaduses selgelt sätestada, need ei saa tekkida laiendava tõlgendamise kaudu. Seega ei nõustu kolleegium seisukohaga, et kommertspandileping on täitedokument. Kommertspandilepinguga tagatud nõuet ei ole võimalik maksma panna otse kohtutäituri poole pöördudes. 3. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas osaliselt hageja kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Vee-ettevõtja õigused torustiku omaniku suhtes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-189-13

Asjaolud Hageja (vee-ettevõtja) esitas hagi kostja vastu vee- ja kanalisatsioonitrasside ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) osaks olemise ning kostja isikliku kasutusvalduse seadmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks. Kostja omakord esitas vastuhagi hageja vastu õiguse puudumise ning hüvitise ja tasu maksmise kohustuse tuvastamiseks. Kohtud rahuldasid hagi ja jätsid vastuhagi rahuldamata. Kohtud leidsid, et kostja omandis olev torustik on ÜVK osa ning seega on hagejal õigus vallata kostjale kuuluvat kinnistut ulatuses, milles tal on vajalik ÜVK-rajatisi hooldada, parendada ja vallata.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2. Kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh isikliku kasutusõigusega, on nõutav õigustatud isiku ja teise poole kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on ekslik kohtute käsitlus, et kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega piisab sellest, et õigustatud isikul on kas võlaõiguslikust lepingust või seadusest tulenev õigus asja vallata või kasutada. 3. Juhul kui hagejal ei ole õigust kasutada torustikku lepingu alusel, kasutab ta kostja torustikku ilma õigusliku aluseta. Sellisel juhul on kostjal õigus nõuda rikkumise teel saadu (kostja osutatava teenuse) hariliku väärtuse hüvitamist. 4. Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Selline õiguslik alus saab tekkida lepingulise aluse puudumise korral sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Liitumistasu nõudmise tingimused Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-195-13

Asjaolud Hageja on sõlminud tarbijapaigaldise ühendamiseks hageja opereeritavasse kaugküttevõrku kolmanda isikuga liitumislepingu, kuid kolmas isik on pankrotistunud ega tasunud liitumistasu. Seejuures võõrandades kinnisasja kaasomandiosa, millel asub tarbijapaigaldis, kostjale I, mis oli edasimüüdud kostjale II. Hageja nõudis kostjatelt tasumata liitumistasu põhivõla maksmist liitumislepingu alusel. Hageja väitel on kolmanda isiku kohustus tasuda liitumistasu läinud üle kostjale I ja seejärel võis üle minna kostjale II. Kohtud jätsid hagi rahuldamata mõlema kostja suhtes. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsust üksnes kostja II osas.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tuleb muuta otsuse põhjendusi. 2. Hageja ei ole nõudnud raha väljamõistmist kostjatelt osadena või solidaarselt. Riigikohus on varem põhimõtteliselt aktsepteerinud võimalust esitada hagi alternatiivsete kostjate vastu. 3. Tarbijapaigaldise omaniku vahetumise korral lähevad liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused üle tarbijapaigaldise omandajale, kuid seda vaid juhul, kui liitumistasu on makstud. Kuna liitumistasu ei ole hagejale makstud, siis ei läinud kostjatele üle ka liitumislepingust tulenevad õigused ega kohustused ja hagejal ei ole õigust nõuda liitumislepingu pooleks mitteolevatelt kostjatelt liitumistasu. Kui kolmas isik ei ole liitumistasu maksnud, võib hageja liitumislepingu erakorraliselt üles öelda. 4. Soojuse müügileping sõlmitakse aga liitumislepingu alusel. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal seega ka alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

***

Kindlustusjuhtumi toimumise tõendamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-171-13

Asjaolud Hageja esitas kostja (kindlustusandja) vastu hagi kindlustushüvitise saamiseks. Kostja keeldus varastatud sõiduki eest hagejale kindlustushüvitist maksmast, kuna sõidukit kasutanud kolmas isik (sõiduki kasutaja) esitas kostjale valed sõidukivõtmed. Kohtud jätsid hageja nõuded rahuldamata. Kohtute hinnangul rikkus sõidukit kasutanud isik oluliselt kindlustuslepingus ette nähtud kohustust, teatas politseile auto vargusest hilinenult ning kindlustusjuhtumi toimumine ei olnud usaldusväärselt tõendatud. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukohts 2 sätestatust võib auto vargusest politseile hilinenult teatamine anda kindlustusandjale aluse vähendada kindlustushüvitist. 4. Hageja on õigustatud esitama omapoolseid tõendeid ja muu hulgas taotlema võtmete võrdlusekspertiisi, et tuvastada võtmete identsus ja võimalike erisuste põhjused (nt kulumine). Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-4-14

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks sellel alusel, et kostja nõue on aegunud, sest kohtuotsuse jõustumisest on möödunud enam kui 10 aastat. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata leides, et kostja nõue ei ole täitemenetluses aegunud ning seega ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga ning saatis asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja esitas määruskaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada, kuna kohus kohaldas valesti võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-t 1. 2. Jõustunud kohtuotsusest tulenevale, 1. juuliks 2002 aegumata nõudele kohaldus sellest ajast jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS 2002) § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. Seda aegumistähtaega tuleb arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd jõustunud kohtuotsusest tulenev kostja nõue hageja vastu ei olnud 1. juuliks 2002 aegunud, kohaldub asjas VÕSRS § 9 lg 1 ning vaidlusalune nõue oleks aegunud 27. oktoobril 2030. 3. TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Kuivõrd 2011. aasta 1. märtsi seisuga ei olnud vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 1. märtsil 2021. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja jättis jõusse maakohtu määruse.

***

Isiku väljatõstmine kaasomandis olevast korterist Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-13-14

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus tõsta kostja välja kaasomandis olevast korterist. Hageja seisukohal lõpetati kohtuotsusega poolte kaasomand korteriomandile selliselt, et korteriomand tuli müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha poolte vahel võrdselt jagada. Hageja on väitnud, et kostja takistab korteris elamisega kaasomandi lõpetamist ja korteriomandi müüki ning kahjustab sellega hageja õigust saada korteriomandi müügi eest õiglast hinda. Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast sellel alusel, et hagi rahuldamine on õiguslikult võimatu, kuna kostja on jätkuvalt korteriomandi kaasomanik ning tal on sellest tulenevalt õigus seda kasutada. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada, kuna hagis esile toodud asjaoludel ei ole välistatud hagi rahuldamine asjaõigusseaduse § 72 lg 5 alusel. 2. Kaasomaniku õigus kaasomandis olevat asja kasutada ja vallata ei ole absoluutne, vaid on piiratud teiste kaasomanike õigustega. Põhimõtteliselt ei ole välistatud kaasomaniku nõue teise kaasomaniku vastu lõpetada kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine. Kohus peab asja lahendades kaasomanike huve kaaluma ja hindama, milline lahendus vastab kõige paremini nende huvidele. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

***

Hüvitise nõudmine tööandja poolt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-196-13

Asjaolud Kostja (töötaja) ütles hagejale (tööandja) töölepingu erakorraliselt üles kahel alusel: kuna hageja oli rikkunud töölepingut ja oma tervisliku seisundi tõttu. Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis, paludes tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kostja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Ka kostja pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni, paludes tuvastada, et ta on töölepingu kehtivalt üles öelnud ning mõista hagejalt välja hüvitis. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt hageja avalduse ning jättis kostja avalduse rahuldamata. Kostja palus hagimenetluses läbi vaadata töövaidlusasja. Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 3 alusel ei ole kehtiv, kuid tööleping on lõppenud kostja poolse ülesütlemisega TLS § 91 lg 3 alusel, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Ringkonnakohus on maakohtu järeldusega nõustunud. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Kohtute otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohus leidis ekslikult, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist TLS § 109 lg 4 alusel. 2. Tööandjal on õigus nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist, kui töötaja on öelnud töölepingu üles õigusvastaselt ning kohus on lõpetanud töölepingu tööandja taotluse alusel. Töölepingu seaduse ühestki sättest ei tulene, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt hüvitist, kui leping on kehtivalt üles öeldud. Tööandjal võis olla õigus nõuda hüvitist ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest, mida hageja kostjalt ei ole nõudnud. Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse.

***

Notari hoiustamisel oleva raha nõudmine Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-130-13

Asjaolud Hageja esitas hagi kostjate vastu, milles palus tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek notari kontol hageja kasuks hoiustatud rahasumma väljamaksmiseks hagejale, kohustada kostjaid esitama vastavad tahteavaldused ning asendada tahteavaldused kohtuotsusega. Hageja väitis, et müüs talle kuuluva kostja I osa kostjale II. Kostja II, mis hiljem on pankrotistunud, hoiustas tagasivõtmatult notari kontol hageja kasuks nõutavat rahasummat. Kostjad ei andnud nõusolekut hagejale väljamakse tegemiseks, kuigi väljamakse tegemise eeldused olid täidetud. Kostjad ei nõustunud hagiga leides, et raha ei hoiustatud hagejaga tehtud tehingute täitmise tagamiseks. Kohtud jätsid hageja nõuded rahuldamata ja läbi vaatamata. Kohtud leidsid, et kuna hoiustamine ei ole toimunud seetõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut, ei saa kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 122 lg-t 1 ning § 123. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. 2. Notariaadiseaduse § 35 lg 3 ei välista VÕS § 122 ja § 123 kohaldamist ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS § 122 ja § 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna. 3. Notaril on kohustus poolte tahe välja selgitada juba hoiustamisel (sh see, millise tähenduse annavad pooled või annab hoiustaja hoiustamise tagasivõtmatusele), et vältida hilisemaid vaidlusi. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

***

Puhkepäev kui aegumistähtaja lõppemist mittemõjutav asjaolu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-144-13

Asjaolud Hageja palus kohtul välja mõista kostjalt võla ja viivise laenulepingu alusel. Kostja hinnangul on vaidlusalune nõue aegunud. Maakohus rahuldas hagi. Samas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel vääralt materiaalõiguse normi, tuginedes Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei mõjuta aegumise tähtaja lõppemist asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. 2. Kolleegium muudab oma seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Kolleegium leiab, et hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-t 8, mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Aegumine rahalise hüvitise nõudmisel pankrotimenetluses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-3-14

Asjaolud Hageja nõudis kostjalt (pankrotihaldur) oma vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel. Hageja väitel omandas ta vara müüjalt (hageja õiguseellane) seadmed, mis asusid müüja andmetel pankrotivõlgniku ebaseaduslikus valduses. Hagejale teadaolevalt on kostja võõrandanud hageja vara kolmandale isikule, mistõttu ei olnud võimalik vara hagejale tagastada. Kostja palus teha vaheotsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus leidis, et hagi on aegunud ja jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendusega, et tsiviilasja menetlus tuleb lõpetada, sest poolte vahel on sama eseme suhtes jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Teises tsiviilasjas vähendas vara müüja tsiviilasjas esitatud haginõuet praeguses tsiviilasjas hagejale müüdud esemete võrra. Seega ei saa asuda seisukohale, et praeguses asjas nõutakse hüvitist samade esemete eest, mida nõudis vara müüja teises tsiviilasjas. 2. Hageja nõude aegumine ei olnud peatunud teises tsiviilasjas esitatud hagi menetlemise ajaks, sest maakohus ei võtnud seda hagi menetlusse. Üheaastane aegumistähtaeg ei kohaldu pankrotiseaduse § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud sellist nõuet. Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

***

Vahetuskursi arvestamine laenu tagastamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-15-14

Asjaolud Hagejad esitasid kostja vastu nõude laenulepingu alusel antud laenu tagastamiseks sellel põhjusel, et dollarites antud laen tuleks ümber arvutada laenu andmise aja kursi järgi. Kostja seisukohal oli sama laenulepingu alusel kostjalt hagejate kasuks juba maakohtu tagaseljaotsusega välja mõistetud võlg arvutatud vastavalt kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal kehtivale vahetuskursile. Pooled vaidlesid selle üle, kas viidatud tsiviilasjas väljamõistetud summaga oli kaetud kogu kostja võlg või võlgnes kostja hagejatele laenulepingu alusel veel raha. Maakohus jättis hagi rahuldamata leides, et eelmise otsusega oli kostjalt mõistetud hagejate kasuks välja rohkem, kui kostja hagejatele kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal võlgnes. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hagejate apellatsioonkaebuse. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. 2. Kohustuse ümberarvutamisel tuleb lähtuda vahetuskursist kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal. Võlausaldaja võib küll nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel, kui võlgnik ei ole rahalist kohustust õigel ajal täitnud. Praeguses asjas ei ole hagejad esitanud nõuet sissenõutavaks muutumise ajast hilisema kursi alusel. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ning jättis jõusse maakohtu otsuse.

***

Kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-191-13

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi, nõudes kahju hüvitamist. Lepinguga võttis kostja hageja ees kohustuse vedada kaablikoorem Tšehhist Eestisse ostjale. Hagejaga sõlmitud veolepingulise kohustuse täitmiseks sõlmis kostja oma nimel Tšehhi äriühinguga omakorda veolepingu, kuid kaup ei jõudnud sihtkohani. Kindlustusandja palus hagejal kui vedajal hüvitada kauba kaotsiminekust tekkinud kahju. Hageja edastas nõude kostjale, teatades et esitab kostjale saadud nõude kohta arve. Kostja vaidles vastu, leides, et hagi on aegunud, kuna nõuet pole esitatud ühe aasta jooksul. Maakohus rahuldas hagiavalduse ning ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Mõlemad kohtud on lugenud kostja käitumise raskeks hooletuseks ja võrdsustanud selle rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 32 lg 1 teise lause alusel tahtliku õigusvastase tegevusega, mille puhul kehtestatakse hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. 2. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb lisaks CMR art-le 32 ka võlaõigusseaduse §-st 802, mille alusel on võimalik järeldada, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

***

Lepingupartneri dokumentidega tutvumise õiguse eeldused Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.03.2014.a. otsus nr 3-2-1-10-14

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus kohustada kostjat esitama hagejale oma raamatupidamisdokumendid ja muu teabe selle kohta, mis puudutab kostja toodete müüki Hispaanias. Hageja väitis, et tegutses kostja toodete müügiesindajana Hispaania turul. Samas teatas kostja oma tegevuse peatamisest, kuid hageja hinnangul müüs kostja Hispaania turul oma kaupa hageja vahendatud klientidele edasi. Hageja seisukohal on tal õigus nõuda raamatupidamisdokumente ja muud teavet, mis on olulised agenditasu arvutamiseks. Kuigi kostja vaidles vastu sellele, et pooled sõlmisid agendilepingu, nõustus kostja, et pooltel oli käsundusleping tõlke ja vahendusteenuse osutamiseks ja kokkulepe, et hagejal oli õigus saada tasu protsendina kostja toodete müügist ühele Hispaania kliendile. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jätsid hageja nõuded rahuldamata leides, et pooled ei sõlminud agendilepingut, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt teavet. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht 1. Maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Lepingupoolel võib olla õigustatud huvi tutvuda teise lepingupoole raamatupidamisdokumentidega ja saada teavet ka juhul, kui pooled ei ole sõlminud agendilepingut, kuid on sarnaselt agendilepingule leppinud kokku tasu arvutamises. 2. Teise lepingupoole dokumentidega tutvumise õiguse realiseerimiseks võlaõigusseaduse §-st 1015 alusel tuleb eelkõige tuvastada, et dokument on koostatud nõude esitanud isiku huvides (seotud selle isiku õigusliku positsiooniga), isikul on õigustatud huvi dokumendiga tutvuda (dokumendiga tutvumine on vajalik isiku mis tahes õiguslikku kaitset vääriva huvi toetamiseks, säilitamiseks või kaitsmiseks, sh tema õigusliku positsiooni kindlustamiseks või selgitamiseks) ning dokument on vastaspoole valduses. 3. Kohtud, sh ringkonnakohus ja Riigikohus, ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid kohaldavad õigust vastavalt asjas tuvastatud asjaoludele ise. Riigikohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

***

Tsiviilhagi menetlemise eeldused kriminaal- ja tsiviilasjas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.03.2014.a. määrus nr 3-2-1-16-14

Asjaolud Hageja esitas kostja vastu hagi käsunduslepingu täitmiseks saadu tagastamiseks. Hageja ja kolmas isik sõlmisid lepingu, mille järgi pidi hageja tegema kolmandale isikule kostja vahendusel makseid. Kostjal oli kohustus vahendada raha kolmandale isikule ning kuna leping öeldi üles, siis kostjal tuli raha hagejale tagastada, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja väitel ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et hageja ja kostja oleksid sõlminud käsunduslepingu. Kostja vaidles vastu ka hagi menetlusse võtmisele, kuna hageja on samadele faktilistele asjaoludele tuginedes esitanud sama nõude kostja vastu kriminaalasjas, milles tehtud otsusega on see jäetud rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse koos viivisega. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht 1. Ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et praeguses tsiviilasjas on hageja otsustanud esitada samadele elulistele asjaoludele tugineva hagi, nagu seda menetleti ja mille kohta tehti otsus kriminaalmenetluses. 2. Hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid hagi aluse hulka ei kuulu. 3. Tsiviilasja õigeks lahendamiseks on kõigepealt oluline selgitada, millist hagi saab kriminaalasjas menetleda tsiviilhagina. Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. 4. Kriminaalasjas leidis kohus, et hageja jäi ilma rahata juhatuse liikmete käitumise tõttu, mida ei saa omistada kostjale kui äriühingule. Kriminaalasjas tehtud otsuses ei võetud seisukohta hagis esitatud ülejäänud eluliste asjaolude kohta. Kriminaalmenetluses kostja käitumisele hinnangu andmata jätmist saab võrdsustada hagi läbi vaatamata jätmisega, mis võimaldab hagejal esitada sama hagi uuesti. Riigikohus rahuldas osaliselt hageja määruskaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.