Asjaolud

Hageja esitas kostja vastu rahalise nõude. Pooled olid abielus ja olid leppinud abieluvaralepingus kokku, et esemete omandamisel jäävad need kummagi abikaasa lahusvaraks. Hiljem ehitasid pooled kostja lahusvaraks olevale kinnisasjale elamu mõlema abikaasa ja hageja emalt saadud raha eest. Hageja on seisukohal, et poolte käitumist sai käsitada seltsingulepinguna. Seltsingulepingu tulemusena tekkis pooltel ühisvara ning hageja soovis seltsinguvara jagada viisil, et kostja maksab talle hüvitist. Kohtud keeldusid hagi menetlusse võtmast põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et abikaasade varalised suhted on ammendavalt reguleeritud perekonnaseaduse sätetega, mistõttu ei saa abikaasadel olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel.
2. Olukorras, kus kohus pidas hageja seltsingulepingu alusel esitatud nõuet õiguslikult perspektiivituks, kuid möönis hageja võimalikke nõudeid kostja vastu perekonnaseaduse või alusetu rikastumise sätete alusel, ei saanud kohus keelduda hagi menetlusse võtmast.
3. Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu ka võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Täispikk lahend: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-193-13