Mina olen Alina Sitkina, olen Tallinna Ülikooli õigusteaduse magistrantuuri 2 õppeaasta tudeng ning praegusel hetkel olen ka praktikant ÕIGUSNÕU Õigusbüroos. Esmaspäeval, 5. novembril toimus isadepäeva konverents „Tahan normaalset perekonda!“, kus esinesid Mari Lill, Urve Palo, Kaido Höövelson, Anni ja Tomi Rahula. Ma sain konverentsile tänu minu praktika juhendaja jurist Õnneli Matt-ile. Konverentsi raames arutleti selliseid teemasid nagu „Kes tahab armastada?“, „Kas traditsioonilisele peremudelile on veel kohta?“, „Millisest perekonnast lapsed unistavad?“, „Millist perekonnamudelit tänapäeva ühiskond vajab?“, „Kas traditsioonilisele peremudelile on veel kohta?“.
Üheks kõnelejaks oli ka lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt, kes rääkis sellest, millist perekonda lapsed unistavad: “Lapsed unistavad hästi lihtsalt ja lihtsatest asjadest. Nende unistuste pildis on ema ja isa, kes armastavad teineteist ja lapsi. See on asjade algus ja ots. Unistuste elus on suhteliselt aeglane elu. Unistuste vanematel on lapse jaoks alati aega. Nad teavad sündmusi, lapse esinemisi ja lähevad kohale. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha. Unistuste pere juurde kuulub ka kodu. Koht, millest on saanud pere üks kindel osa. Kodus on õige lõhn. Kodu on justkui kogum aistinguid. Seal on õiged varjud ja valgused. Seal on asjad, mida on raske kirjeldada, kuid mis annavad turvatunde. Unistuste peres ei saa hirm uksest sisse astuda. Seal tehakse plaane ning need plaanid saavad teoks.“
Visnapuu-Bernadt-i sõnul ei ole laste unistuste pere elu alati vaid puhas rõõm. Laps on valmis kogema, et elus tuleb ette raskusi ning väga valusaid aegu, kuid määravaks saab siin siiski vanemate suhte tugevus. Unistuste peres on korduvad sündmused: sünnipäevad, pühad perepeod. Sündmused, mis ei olene sellest, kas keegi on kaine või purjus. Unistuste perel on laiem ring – onud, tädid ja vanavanemad. Lõpuks lapse mälestustes sulab see kokku millekski, mis on tore. Õnneks on meil väga palju lapsi, kelle elus see kõik nii on,” võttis Visnapuu-Bernadt kokku.
Samuti esines konverentsil jurist Allar Jõks teemaga: „Kas õigus armastusele on põhiseaduslik õigus? Valimised lähenevad, meile lubatakse ja meid meelitatakse. Kui tahame isiklikus elus kellelegi meeldida, siis teeme ju sama — lubame ilusaid lapsi, tarka abikaasat,“ märkis Allar Jõks. Jõks esitas küsimuse, kas inimene peaks riiki usaldama? „Tundub, et peab, muidu ta ei kaitse seda. Aga kas riik peab ka inimest usaldama? Võiks, aga kui inimesed söövad ennast ebatervislikest asjadest pikapeale haigeks, mida siis teha? Tõstame makse. Inimesed joovad ennast haigeks? Tõstame makse ja paneme keelde. See viitab justkui, et riik inimest ei usalda. Aga kas see tähendab ka seda, et ta inimesest ei hooli?“
Eesti Vabariigi põhiseaduses ega ka üheski teises seaduses ei ole Allar Jõks-i sõnul armastust otseselt defineeritud, kuid seadustest tulenevalt on võimalik seda siiski tuletada. “Põhiseaduse§ 53 ja § 54 sätestavad, et igaüks on kohustatud armastama ja säästma looduskeskkonda, samuti on kohustus kaitsta oma isamaad ehk armastada Eestit.” Kui rääkida eraelust, siis põhiseaduse paragrahv 19 ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Üks põhiseaduse loojatest on kunagi öelnud, et õigus armastusele ongi ülim eneseteostus. See tähendab, et mul on õigus teha ükskõik mida, kui see kedagi teist ei sega. Õigus armastada, õigus olla armastatud ja usaldatud ning hoolitud, tuleb paragrahvist 10. Minu jaoks armastus ongi isiklik mittevaraline huvi teise osapoole vastu, mis põhineb usaldusel ja hoolivusel. Mida me kõige enam kahetseksime, kui homset ei oleks? Tõenäoliselt mitte liiga väheseid kandideerimisi ja kirjutamata artikleid, vaid seda, et ei läinud oma lapselapsi vaatama, kuigi oli selleks võimalus.”
Olen rõõmus, et see oli tõesti väga huvitav ja kasulik konverents, anti palju ainet järelemõtlemiseks. Soovin tänada nii kõnelejaid, organisaatoreid, kui ka minu praktika juhendajat Õnneli Matt-i, et mind sellesse kaasas.
Soovime kõigile ilusat ja toredat isadepäeva!
