Skip to content

Mõtlema panev lugu kehalisest karistamisest Astrid Lindgreni 1978. a. tänukõnest:

Foto maalist: Bragolin-i “Nutvad lapsed”

ÕIGUSNÕU jurist Õnneli Matt on 9 aastat spetsialiseerunud perekonnaasjadele

Hetkel, mil vanemate omavahelised suhted muutuvad keerulisemaks, eelkõige pärast lahutust või kooselu lõppu, jääb vanemate vahele laps. Sellel hetkel saavad olema kõige suuremaks kannatajaks lapsed. Hooldusõiguse jagamise ja suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on muutumas üha aktuaalsemaks ja probleemsemaks. Protsess on tihti pikk ja kurnav, mis lõhub vanemaid ja last veel enam ning tihti muutub pärast seda omavaheline läbisaamine veel halvemaks.

Väga tähtis on, et vanemad mõtleksid rohkem oma lapse heaolule. Üldjuhul armastavad mõlemad vanemad oma last ja soovivad võrdselt oma lapsega aega veeta ja tema elus osaleda. See on võimalik, kui vanemad tuleksid üksteisele piisavalt vastu ja võtaksid arvesse lapse parimaid huve ja soove, seda muidugi, kui see on ka lapse enda soov, et ta saaks mõlema vanemaga võrdselt aega veeta. Vanemad peaksid mõtlema koos läbi selle, et esimese asjana ei mindaks kohtusse. Kohtuprotsess süvendab enamasti pingeid veel rohkem, tekitab stressi ja sellega kaasnevad ka üsna suured kulud, tulemus ei pruugi aga sobida kummalegi osapoolele ja lapsele.

Esmalt on oluline leida hea nõustaja, kes on just sellest konkreetsest valdkonnast väga hästi teadlik ja tal on selja taga ka praktika nendel teemadel, näeb läbi tõlgendamisprobleeme ja reguleerimist vajavaid kohti. Üks vanematevaheline hea suhtluskord peab toimima kokkuleppe ja edaspidiste lisakokkulepete najal selliselt, et vanemad ei pea ajama paberilt näpuga järge ega tee üksteisele märkusi, kui näiteks lapsega veidi hilinetakse, vaid tehakse sobivaid kokkuleppeid, mis sobiksid mõlemale vanemale ja eelkõige lapsele.
Vanemad peavad rohkem märkama seda, et kohe kohtusse tormamine ja vanemalt lapse nn ära võtta püüdmine ei ole alati parim lahendus, isegi kui see algul selliselt näib. Väga palju sõltub tegelikest asjaoludest ja lapse ja vanemavahelisest ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Tihti minnakse last kohtus teiselt vanemalt ära võtma ainult kiusu ja kättemaksu pärast, kuid miks peab kannatama laps? Lapse lapsepõlve jääb eluks ajaks mälestus sellest, kuidas väikesena tuli üle elada midagi niivõrd rasket. Mida vanem on laps, seda paremini talle see meelde jääb ja olukorda mõistab ning tihti mõjutab see väga lapse igapäevaelu, sest lapsel tekivad kohanemis- ja keskendumishäired ja õppimisedukus langeb.

Kohtunik Enely Sepp ühes kohtumääruses on öelnud järgmist: „Laste elukoha üle otsustades peaks mõtlema järgmiste asjade peale. Kus säilitab laps kõige paremini tähtsaid inimsuhteid? Kumma vanema tööolukord annab paremad võimalused lapsega koos olla? Kummale vanemale on laps harjunud oma hirmudes, raskustes ja rõõmudes toetuma? Kuidas sujub kummaski kohas lapse põhihooldus – järelevalve, toit ja rõivaste hooldus? Kus on võimalik kergemini korraldada päevahoidu ja kooliskäimist? Kumma korter vastab paremini lapse vajadustele? Meilgi on teise põhjamaade eeskujul muutumas üldisemaks lapse elamine kordamööda nii isaga kui emaga. Siis saavad lapsed sama palju ühist argipäeva mõlema vanemaga. Siiski võtab lapse iganädalane siirdumine ühest kodust teise palju energiat. Ja seetõttu soovitavad spetsialistid seda harva. Mõnikord on selline kordamööda eri kodudes elamine vähem halb lahendus. Mõnikord on vanemad järeleandmatud ja tahavad, et lapsed elaksid just nende juures. Siis on kompromiss pidevast riiust ja vihapidamisest parem lahendus. Üldiselt on selline kordamööda elamine pärast riiakat lahutust osutunud siiski sama raskeks kui elu keerulises uuspereolukorras. Laste kordamööda elamine kummagi vanema juures eeldab vanematelt head koostöövõimet. Kodud peavad olema samaväärsed ja teineteise lähedal. Mõlemad vanemad peavad suutma lapse argipäeva eest hoolitseda ja nende kasvatuspõhimõtted peavad olema samasuunalised.“ Leian, et eeltoodu on väga tabav, mõtlemapanev ja oluline järgida ning meelespidada.

Vanematel on võimalik kokkuleppe teel saavutada 50-50 suhtluskord, kui see on lapse huvides, mitte vanemate. Vanemad peavad olema järeleandlikumad, kuid see on kokkuvõttes lapsele parim. Kui laps on harjunud olema koos mõlema vanemaga, siis on isekas lapse käest küsida, kas sa tahad elada rohkem emme või issi juures, sest siis pannakse laps valiku ette ja laps kindlasti teeb selle valiku. See ei tähenda tingimata seda, et ta seepärast rohkem üht või teist vanemat armastaks. Laps armastab võrdselt ja piiritult. Vanemad peaksid seda rohkem arvesse võtma ja olema valmis omavaheliseks heaks koostööks ja kokkulepeteks oma lapse parima tuleviku nimel. Väga paljud pered saavad nõustamisel kokkulepeteni ja siis on juba oluline edasine koostöö omavahel. Vanemad peaksid õppima loobuma suhtluskorra kokkuleppes näpuga järge ajamisest ja tulema üksteisele ja ka lapsele vastu. Peab olema järeleandlik ja isetu, kui küsimus puudutab last.

Eeltoodu ei toimi paljudes peredes, sest iga pere lugu on erinev ja igas loos on omad nüansid. Küll aga on palju peresid, kus see kõik on saavutatav, kui vanemad seda ise sooviksid ja tahaksid, kuid alustada tuleb enda sisse vaatamisest ning sellest, kes tema kõrval sirgumas on ja millist tulevikku vanem oma lapsele soovib ja pakub. Väga oluline on endale tuletada meelde, et lapse ära võtmine teiselt vanemalt ei ole alati parim lahendus ja kohtusse minek peaks olema alati tõesti viimane võimalus, sest see on lapsele märk kogu eluks ning see mõjutab rohkesti vanemaid, sest protsess on pikk, lahend võib olla ootamatu ja tagajärjed veel raskemad.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *