Riigikohtunike Peeter Jerofejevi ja Villu Kõve eriarvamus otsuse kohta tsiviilasjas nr 2-16-11905. Eriarvamuse punktidega 1-5 on ühinenud ka riigikohtunik Ants Kull.
“1. Oleme kolleegiumi enamusega sama meelt, et ringkonnakohtu otsus tuli tühistada osas, milles ringkonnakohus arvas miinimumelatisest maha osa lapsetoetust. Meie arvates tulnuks aga asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, mitte jõustada maakohtu otsus.
2. Meie arvates tulnuks ringkonnakohtu otsus tühistada lapsetoetuse miinimumelatisest mahaarvamise osas seetõttu, et ringkonnakohus üllatas sellele tuginedes otsust tehes hagejaid, andmata võimalust neile selle kohta seisukohta avaldada ja jättes selle küsimuse pooltega arutamata. Asja uuel läbivaatamisel saanuks ringkonnakohus vea parandada.
3. Meie arvates on ekslik kolleegiumi varasemast praktikast tulenev ja käesolevas otsuses korratud seisukoht, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud lapsetoetusega arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (otsuse p 23).
See eksib otseselt TsMS § 436 lg 6 vastu, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kuskilt ei tulene, et see säte kohalduks elatiseasjades ainult n-ö lapse kaitseks, vaid see õigustab ja kohustab kohut kõiki perekonnaasju lahendama võimalikult õigesti ja õiglaselt. See hõlmab ka vanemate varaliste võimaluste ja lapse vajaduste kindlakstegemist elatiseasjas. Lisaks ei tuleks arvestada üksnes kohtumenetluses elatist nõudva lapse, vaid ka kohustatud vanemate teiste ülalpeetavate laste huve. Samuti ei haaku see seisukoht TsMS § 230 lg-te 4-6 loogikaga, mis lubavad kohtul ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmeid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, samuti teha vastavaid järelepärimisi ka kolmandatele isikutele ja asutustele. Seega ilmselgelt võib kohus seaduse järgi ülalpidamisasjas elatise maksmise kohustuse hindamisel ja elatise suuruse määramisel arvestada asjaolusid, mida pool ise ei esita. Ammugi ei nõua seadus asjaolule tuginemist taotluse mõttes lapsetoetuse võrra miinimumelatist vähendada.
Nende normide väär tõlgendamine viis omakorda väärate järeldusteni, nagu ei võinuks kostja apellatsioonimenetluses lapsetoetusele tugineda ja ringkonnakohus ei võinud seda ka omal algatusel arvesse võtta. TsMS § 436 lg 6 kehtib lisaks maakohtule ka apellatsioonimenetluses (vt TsMS § 639 lg 1, § 654 lg 1 teine lause).
Kolleegiumi varasem praktika on olnud vastuoluline. Riigikohtu 29. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 tehtud otsuse p-s 11 kui ka 8. jaanuaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 tehtud otsused p-s 11 on elatisasjas rõhutatud, et tegu ei ole tavalise võistleva menetlusega ja asjaolusid tuleb TsMS § 230 lg-test 4 ja 5 ning § 436 lg-st 6 tulenevalt kohtul arvestada ja koguda ka omal algatusel. Kolleegiumi enamuse seisukohast jääb ebaselgeks, miks nimetatud seisukohad on valed ning kas elatisasjas kohtu algatusel asjaolu arvestamise keeld tõepoolest puudutab üksnes lapsetoetusi.
Meie arvates on kolleegiumi enamus kahetsusväärselt läinud seda teed, et jättes varasemas praktikas esmajoones TsMS § 436 lg 6 ekslikult tähelepanuta, nüüd viga ei tunnista ega paranda, vaid hoopis sisulise argumentatsioonita põlistab seda.
4. Kolleegiumi enamuse seadusetõlgendus kitsendab põhjendamatult kohtu vabadust lahendada elatisasi perekonnaasjana võimalikult õigesti ja õiglaselt ning paneb pooltele, kes miinimumelatise üle vaieldes on eelduslikult nagunii rahalistes raskustes, koormuse võtta menetluslike minetuste vältimiseks endale professionaalne esindaja või koormata selleks põhjendamatult riigi õigusabi eelarvet.
Enamuse seisukoht on seda kahetsusväärsem, et ringkonnakohtus taotles kostja riigi õigusabi põhjendusega, et tal ei ole juriidilisi teadmisi ega raha advokaadi palkamiseks (I kd, tl 150), kuid ringkonnakohus keeldus talle 20. jaanuari 2017. a määrusega riigi õigusabi andmast RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kostja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samas heidab kolleegiumi enamus kostjale sisuliselt aga ette just juriidiliste teadmiste puudumist õigeaegseks taotluse esitamiseks.
5. Väär on sisustada PKS § 102 lg 2 kolmandas lauses sisalduvat kohtu õigust mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada sisuliselt kostja taotlusena mahaarvamiseks.
Kolleegium on ka sarnaselt sõnastatud VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise vähendamise kohta tõlgendanud nii, et selleks ei ole vajalik poole taotlus (vt nt Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12, 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 23). On arusaamatu, miks elatise vähendamiseks peaks käsitlus olema teistsugune.
6. Meie arvates tulnuks muuta või vähemasti täpsustada ka seisukohta, et ainuüksi lapsetoetuse maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära ning elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riikliku lapsetoetuse maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (otsuse p-d 17-20).
Meie arvates saab lähtuda eeldusest, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades sai kasu lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest vanemast ja lapsest lahus. Sarnaselt tuleks arvestada ka nt lapse enda vara, mida saab ja on mõistlik tema ülalpidamiseks kasutada. Seega tuleks pool lapsetoetusest elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on miinimummäärast suuremad. (Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve)”
Viide: file:///C:/Users/omatt/AppData/Local/Microsoft/Windows/INetCache/IE/5C4PGPZE/2-16-11905%20eriarvamus.html
