Katkend pärineb kirjanduskonkursi Bestseller aimekirjanduse kategooria võidutööst – kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust “Eluterve kärgpere käsiraamat”. Soovitan seda soojalt kõikidele lahkuläinud vanematele.
“Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt,” tõdeb perekonna psühhoterapeut Katrin Saali Saul, kes oma raamatus “Eluterve kärgpere käsiraamat” vaatleb põhjuseid, miks laps ei taha ühe vanema juurde minna ning annab hüva nõu, kuidas lahkuläinud vanemad saavad läbi teadliku koostöö säilitada lapse terve ja tervikliku sisemaailma.
Kui laps ise ei taha teise vanema poole minna?
Kuna lahutatud peres on suurem tõenäosus kaotada kontakt isaga kui emaga, olen võtnud kirjutada sellelt mättalt, kui lapse põhikodu on ema juures ning juhtnöörid, mida teha, kui laps ei taha minna teise vanema juurde, on seega samuti adresseeritud emale. Tegelikkuses eksisteerib ka vastupidist näidet, kus lapse põhikodu on isa juures ning ta ei taha ema juurde minna. Seepärast palun vastupidistel juhtumitel sõnad ema ja isa lihtsalt ära vahetada.
Vanemate poolt rahulikult aktsepteeritud reaalsus on lapse loomulik normaalsus. Kui mõlemad vanemad otsustavad, et lapsel on nüüd kaks kodu või et üks kodu jääb põhikoduks, aga teise vanema kodu uksed on talle alati valla, seda lapsele rahulikult edastavad ning toetavad last selle ideega kohanemise faasis, harjub laps suhteliselt ruttu sellega, mida ta vanemad nüüd uueks normaalsuseks peavad. Lapse kohanemine on otseses sõltuvuses vanemate toetusega.
Kui üks vanem aga elab lapse teise vanema juurde minekut valusasti üle, pole mingit põhjust imestada, et lapsel on kohanemine uue elukorraldusega raske. Kui ema on pinges lapse isaga kohtumiste eel, võib lapski muutuda ärevaks ja keelduda isa juurde minemast. See omakorda pingestab ema-isa suhteid, mis bumerangina jälle last tabab.
Teraapias kuuleb sageli lugusid naistelt, kes küsivad: „Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last isa juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”
* Laps ei taha minna sinna, kus tal on paha. Lapsel võib tõsi taga olla. Kui ta isa juures tajub, et isa on mingil moel emotsionaalselt vägivaldne – räägib emast tagaselja või avalikult halvasti, ei pea oma lubadustest kinni, reedab lapse usaldust, on väga kriitiline või hinnanguline, solvab, karjub, käitub ebalugupidavalt, on närviline, ebastabiilne, alkoholijoobes või füüsiliselt vägivaldne, on tõesti palju tahta, et laps sellisesse keskkonda minna tahaks.
* Kui põhjus on selles, et isa juures on igav või muul moel ebameeldiv (näiteks kui isa ei tegele lapsega, vaid keskendub ainult oma uuele partnerile või jätab teda pidevalt kellegi teise hoolde), on isa ülesanne vaadata endale otsa ning küsida: „Mida ma peaksin teisiti tegema, et mu lapsel minu juures hea ja tore oleks?” Eriti kui isa pole selle hetkeni lapsega sisuliselt tegelenud, võib ta tõepoolest nõutu olla. Mida lapsega ette võtta? Ema nõu on siin suureks abiks. Kui põhihooldajast ema suudab ületada oma negatiivsed tunded lapse isa suhtes ja kõrvale panna vaikse kahjurõõmu, et laps eelistab teda, ja keskenduda sellele, kuidas last julgustada isaga suhtlema, saab laps oma võõristusest enamasti üle. Tingimusel muidugi, et isa tõesti pühendab oma lapsele kvaliteetaega. Ema huvides on, et lapsel oleks hea ka isa juures, sest see on lapsele arenguliselt parim.
* Kolmas põhjus, miks laps ei taha isa juurde minna, on tavaliselt selles, et lapsel pole tekkinud head suhet isa uue partneriga, keda ta kas mingil põhjusel pelgab või lojaalsusest ema suhtes vaenab. Eriti kui uuel partneril endal on lapsed, võib eelmisest suhtest pärit laps tunda, et tema jaoks pole isa kodus aega ega ruumi. Sellele teemale, kuidas lähendada last ja uut partnerit, pühendan palju aega järgmistes peatükkides.
* Neljas põhjus on seotud vastuseisuga muutusele. Igas vanuses inimestele on omane, et nad ei taha muutust. Nii veider, kui see ka pole, on isegi muutus positiivsuse suunas inimesele mõnikord raske. Harjumuspärasest rutiinist on raske tulla välja. Seda eriti lapsel. Olles lapsevanem, oled Sa kindlasti kogenud, et laps protesteerib magamaminemise vastu, kuigi ise näeb juba püstijalu und. Laps ei taha merest välja tulla mõnikord ka siis, kui hambad kastanjettidena plagisevad ja keha kitkutud kana meenutab. Laps võib resoluutselt keelduda juurvilju söömast. See, et laps ütleb enne isa juurde minekut, et ta ei taha minna, on igati normaalne ilming. Väga sageli peab laps isa juures programmilisi kõnesid, et ta ei soovi põhikoju tagasi minna, kuna mäng on pooleli. Laps ei pruugi ise veel aru saada, mis on talle hea. Kontakt isaga on talle hea nagu seda on ka juurviljad ja õigel ajal voodisse pugemine.
Ometigi ei arva keegi, et kui laps protesteerib hambapesu, mängu lõpetamise või magamamineku vastu, et ta on lahkuminekust traumeeritud. Seda oskab igaüks näha arenguetapina. Paljud annavad aga lapse sõnadele, et ei soovi teise vanema juurde minna, tähenduse, et lahutusvalust traumeeritud väike inimene mõtlebki seda tõsiselt.
* Viies põhjus keeldumiseks on aga (kuigi ükski ema seda endale tunnistada ei taha), et laps loeb ema olekust ja suhtumisest välja ema vastumeelsuse ning laps tahab olla oma emale lojaalne. Isale muidugi ka. Laps tahab olla mõlemale vanemale lojaalne. Isegi kui ema midagi ei ütle, on lapsed nii tundlikud, et loevad ema energiaväljast, tema kulmude asendist ja hingamisest, et tema minek isa juurde emale vastumeelne ja valus on. Ja laps võib öelda, et ta ei tahagi minna või kui läheb, siis raske südamega. Ükski laps ei taha oma vanemale valu teha. Vanem, kes kasvõi oma sisemuses taunib lapse kontakti teise vanemaga, tekitab oma lapses lojaalsuskonflikti.
Hea üksijäänud vanem, tee lapsele minek lihtsamaks, ära uuri ta käest, kas ta soovib minna. Saada ta teele rahuliku meelega või kui ta ikkagi protesteerib, siis julgusta teda, et see tunne läheb varsti üle. Ära saada last ära vesise pilgu ja ohetega. Lapsel on niimoodi raske minna ja ta süda jääb Sinu pärast valutama.Suure tõenäosusega on lapsel teise vanema juures tore ning veendununa kõlanud keeldumissõnad unustatud niipea, kui ta teise vanema juurde saabub.
Mida siis teha, kui Su sisemus karjub valust, kui laps peaks minema teise vanema juurde, aga Sa ei taha, et Su laps lojaalsuskonflikti tunneks? Sind aitab see, kui tõused egoismi tasandilt kõrgemale altruismi tasandile ja teed endale nii mõistuse kui südame tasandil selgeks, et Su lapsele on parim, kui ta saab suhelda mõlema vanemaga.
Laps saaks süümevabalt minna vaid siis, kui ema teda selleks sõnades julgustaks ning näitaks ka oma tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui ta jääb ukse peale kurvalt lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Ema sõnum: „Sa rõõmustad mind, kui lähed kohtuma isaga, tegema toredaid asju, see on sinu jaoks tähtis. Ma saan suurepäraselt hakkama, mul ongi nendeks päevadeks niipalju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla ja enda asju ajada”, annab lapsele lahkumiseks tiivad, mis kannavad ta pärast jälle ema juurde tagasi. Tagasi tulles teeb ema targasti, kui jutustab, mida tema toredat vahepeal ette võttis. Kui ema pajatab vaid sellest, kuidas ta last igatses ja kui kehv tal ilma lapseta oli, on lapsel järgmine kord raske minna.
Loomulikult tahab iga vanem, kes on harjunud pidevalt lapsega koos olema, teada, kuidas ta lapsel teise vanema juures läheb. Väikelapse puhul peaks olema normaalne, et vanemad hoiavad omavahel sidet. Kui laps on juba nii suur, et ta oskab ise helistada, võib teha lapsega kokkuleppeid, et laps helistab ise. Emad teevad mõnikord ülihoolitsusest lapsele mitu kõnet päevas. Ühest küljest on see küll tore hoolimismärk, aga pahatihti suurendab liigsage telefonikontakt emaga lapsel igatsust tema järele. Eriti siis, kui ema rõhutab, kuidas ta ise last igatseb ja kui tühi elu ilma lapseta on.
Suuremate laste puhul tasub emadel kõrva taha panna, et eetrivaikus tähendab enamasti seda, et lapsel on tore olla ja ta saab endaga hästi hakkama. Jah, see tähendab ka seda, et ema ei tule talle meeldegi ja see on lapse iseseisvumise näitaja. Emadel ei tasu seda tõlgendada nii, et laps on ta unustanud, vaid õnnitleda end selle puhul, et ta on osanud anda lapsele kaasa piisavalt turvatunnet ja toimetulekuoskusi. Valus viga, mida emad mõnikord teevad, on riielda teise vanema juures viibiva lapsega selle pärast, et tollel unus emale helistamine sootuks. Kui laps viibib isaga, pole tarvis talle sisendada süütunnet, et ta kogu aeg emaga olla ei vali.
Vanem, kes lahkumineku-järgselt määratleb end kui psühholoogilist ainuvanemat, tahab olla oma lapse jaoks kõige tähtsamaks kiindumussuhteks. Nii mõnigi kord käitub selline vanem, nagu oleks laps tema omand, keda ta siis oma suva järgi annab teise vanemale ka „mängida” ja kui ei taha, siis ei anna. Justkui oleks tal mingil põhjusel lapsele rohkem õigusi. Ta soovib, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Kuigi võiks ju tunduda, et iga vanem tahab, et ta lapsel on teise vanema juures tore, igatseb end alateadlikult psühholoogiliseks ainuvanemaks pidaja pahatihti kuulda, et lapsel oli oma teise vanema juures paha, igav. Sest vaid tema juures peaks laps tundma end tõeliselt hästi ja turvaliselt. Mõtlemine, et „laps on minu oma”, ei ole lahkuminekule järgnev kanaemalik reaktsioon. Tavaliselt on see omandiinstinkt sellisel vanemal juba lapse sünnist saadik, mis valdaval juhul on tingitud sellest, et lapsega oli ta emotsionaalne side väga palju lähedasem kui partneriga.
Selline vanem võib võtta ette ka lapse „ülekuulamise”, kui too teise vanema juurest naaseb. Paraku on tal oht anda iga küsimusega ja reaktsiooniga lapsele edasi sõnumit: „Mulle ei meeldi see, mida sa seal teed!” Ja laps, vaeseke, on jälle kahvlis – ühest küljest ta heameelega ju jutustaks, mida teise vanema pool ette sai võetud, teiselt küljest õpib ta peagi vaikselt varjama, et armastatud vanemale mitte liiga teha. Järjekordne eluline õppetund lapsele diplomaatia varasalvest: „Räägi vähem, kui vaja, ära näita välja rõõmu!” Milline vanem tahaks, et ta laps sellise elukooli omandaks?
Seega, lapsele minekul antud õnnistus on kui psühholoogiline luba olla teise vanema (ning tema uue partneri) juures õnnelik ja rahul.
Vanemate püha kohustus, et säilitada lapse terviklik sisemaailm, on hoiduda üksteise halvustamisest, naeruvääristamisest või muul moel madaldamisest lapse ees. Sõltumata omaenda valutamise määrast, pettumusest ja vihast, võiks täiskasvanuil olla nii palju oidu hoolida oma lapse psüühilisest maailmast, et hoida lapse silmis teisest vanemast üleval head või vähemasti neutraalset kuvandit nii vanemana kui inimesena. Ja seda isegi siis, kui enda ekspertarvamus ekspartnerist vaid tumedates värvides kangastub.
Suur eneseületamine? Vaieldamatult. Eneseületamine ja eneseareng käivad käsikäes. Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt.
Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna koheselt pärast lahkuminekut korraldada lapse kontakti alalhoidmine teise vanemaga (tingimusel, et me räägime normaalsest, lapsega lähedases suhtes olevast, mitte emotsionaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsest või vastutustundetust vanemast, kelle juures lapsel pole turvaline olla).
Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutuse endalt lapsele veeretamise viis. See on lubamatu. Need kokkulepped tuleb teha vanemail,arvestades lapse soovide ja vajadustega. Vanemad teevad sageli selle vea, et küsivad lapselt, kelle juures ta tahab elada ning millal ta soovib teise vanemaga kohtuda. Sageli valib laps lojaalsusest jääda senise põhihooldaja ehk ema juurde. Kui vanem (enamasti see, kes jääb üksi) on lahkuminekust väga traumeeritud, otsustab laps lojaalsusest ja tahtmisest talle tuge pakkuda tema juures elamise kasuks. Tüdrukutel on suurem tõenäosus vastata, et elukoht olgu ema juures. Poistel võib tekkida rohkem vastakaid tundeid selles, kumba valida, eriti juhul, kui isaga on toredad kogemused tema põlvel autojuhtimisest või jalgpallimängust või lohe lennutamisest.
Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.
Teismelisele ja noorukile võib tunduda, et ta teab, mida ta tahab. Paraku eksivad ka teismelised ja noorukid (kuigi nad selles vanuses tunduvad endale nii mõnigi kord surematud ja ilmeksimatud) ja tagantjärgi kahetsevad nad, et loobusid võimalusest veeta aega ka teise vanemaga.
Siin tasub usaldada ikkagi lapsevanemate tarkust, et elukorraldus saaks selline, kuhu mahuks piisavalt kontakti mõlemaga, mitte lapse lapsearust ja siirast lojaalsusest tulnud ettepanekuid.
Samuti peab jälgima, et läbirääkimistel räägiks kõvemat häält vanemlik tarkus, mitte valust või kättemaksust kantud ego. Haigetsaanud ego võib mõnikord lapse kaitsmise egiidi all korraldada repressiivseid lahendeid. Nii võib solvunud üksijääja kuulutada, et lapse kaitsmise eesmärgil ei tohi lahkunud vanem last mitu kuud näha. Et niimoodi saab laps rahuneda. Aga mõelgem hetkeks, kuidas laps võib seda tajuda? Mida see lapse jaoks tähendab? Kuidas see mõjutab lapse suhet lahkunud vanemaga? Laps tajub seda tavaliselt nii, et lahkunud vanem justkui jättis tema maha, et ta pole piisavalt väärtuslik, et vanem tema jaoks aega leiaks. Lahkuminekujärgne paus lapse ja ära läinud vanema suhtluses ei aita lapsel rahuneda (välja arvatud muidugi sel juhul, kui vanem oli emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne nii tema kui teise vanema suhtes). Laps, kes on elus kogenud hülgamist, võib hilisemas elus olla klammerduv ja kontrolliv. Seepärast peaks igal juhul lapse tuleviku nimel korraldama elu niimoodi, et lapsel ei tekiks tunnet, et tema sai hüljatud.
Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Variant, kus laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga üldse või siis on need kohtumised juhuslikud, pole lapse huvides.
Viide: “Eluterve kärgpere käsiraamat”, autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut.